Nagu pealkirjast on näha, püüan ma antud töös võrrelda inade riiki Lähis-Ida piirkonna vanade kultuuridega. Loomulikult mainin ma oma töös vahetevahel asteegi, maiade, Vana-Hiina ja India piirkonna kultuure, kuid põhiliselt keskendun siiski Lähis-Ida kultuuridele. Arvestades töö piiratud mahtu, ei saa ma loomulikult süüvida üheski valdkonnas väikestesse detailidesse, vaid pean piirduma üksnes üldise ülevaatega. Seetõttu jäid ära mõningad algselt planeeritud alapunktid ja mõningate alapunktide mahtu tuli piirata (kunst, käsitöö). Mõnda valdkonda ma ei puudutanud ka teadlikult liiga põhjalikult, sest mul ei ole selle kohta lihtsalt piisavat materjali (näiteks muusika).
Viidete kohta veel täpsustuseks, et need on toodud lõpus. Igale viitele vastab siin teos ja leheküljenumbrid, kust info pärineb, erijuhul on toodud ka mõned täpsustavad märkused. Viidete seletuste lõpus on lisaks toodud veel kõigi tähtsamate allikate koondnimekiri, kust pärineb töös kasutatud materjal.
Lisaks sellele on töös toodud paar lisalehte: tabel inkade-eelsete Peruu kultuuridega (Tabel 1), tabel Vana ja Uue maailma tähtsamate kultuuride kronoloogiliste ja geograafiliste andmetega (Tabel 2), kaart Peruu piirkonna inkade-eelsete kultuuride asukohtadega (Joonis 1), kaart Tahuantinsuyu riigi ekspansioonist (Joonis 2) ja kaasaegse Peruu haldus- ja füüsiline kaart.
Inimene asustas Ameerika tõenäoliselt -26./-24. a.-tuh.-l wisconsini/vürmi jäätumise algusperioodil. Jäätumisperioodi algul sai võimalikuks maismaaühendus Aasia ja Ameerika vahel üle Berinigi väina - nn. Beringia ühendus. Maismaaühendus sai võimalikuks tänu merepinna alanemisele umbes 46 meetrit alla tänapäevast merepinda, mis tekitas Aasia (Tðuktði poolsaar) ja Ameerika (Alsaka) vahele maismaasilla (Beringia). See ei ole muidugi ainuke ühendushetk kahe mandri vahel. Ka u. 70...60 ja 48...35 tuh. aastat tagasi (kuid tuleb arvestada seda, et tolleks ajaks ei olnud kromojoonia inimene veel niikaugele Põhja-Aasiasse jõudnud) ja -12...-13 a.-tuh.-l wisconsini/vürmi jäätumisperioodi lõpul (siis võis Ameerikasse jõuda nö. teine asustamislaine, mis kindlasti ei olnud nii ulatuslik kui esmene) oli olemas ühendus Aasia ja Ameerika vahel.[1]
Teine argument Ameerika asustamise poolt -26./-24. a.-tuh.-l lähtub sellest, et sama perioodi kultuurid Aasias (Kaug-Idas) ja Ameerikas on peaegu eristamatud - kaug-Idas vastavalt Djuktai (-35....-11. a.-tuh.) ja Ameerikas Sandia (-26....-16. a.-tuh.).[2]
Kolmas argument seisneb Aasia ja Ameerika elanike geneetilises sarnasuses. Väliselt on nendeks sarnasusteks silmalau kattevoldi ehitus (kuigi indiaanlastel on selleks protoaasia vorm), nahavärv, juuste ja silmade värv. Omapärane on ka see, et inidiaanlastel esines algselt ainult veregrupp 0 (mis viitab sellele, et Ameerika esialgsel asustamisel ei saanud osaleda algselt väga suured inimgruppid). Siiski suudavad geneetilised uuringud näidata, et Ameerika esimene asustamine ei toimunud ühe lainena, vaid mitme lühikeste, üksteisele järgneva lainena.[3]
Muidugi ei olnud Berinigi ühendus ainuke inimese Ameerika asustamise võimalus. Hiljem jõudsid Ameerikasse juba meritsi eskimode eelkäiad (protoeskimoaleuudid, u. -2./-1. a.-tuh. [4]), polüneeslased (u. 1. saj. - 15. saj. [5]), viikingid (11. saj. [6]) ning kuni lõpuks saabusid hispaanlsed (1492). Oletatud on ka egiptlaste, hiinlaste, jaapanlaste, ainude, foniiklaste, kreeklaste ja kartaagolaste võimalikke reise Ameerikasse (T.Heyerdahl [7] jt.). Kuid need oleksid siiski olnud vaid juhuslikud kontaktid, mitte teadlikud kolonisatsioonikatsed.
Esimesed Ameerika asukad olid loomulikult kütid(-korilased), täpsemalt mammutikütid (Sandia kultuur, u. -26....-16. a.-tuh.). Nad asustasid kiiresti kogu mandri (Patagoonia, u. -20./-19 a.-tuh.). Sandia kultuurile järgnes Clovise kultuur ( -16....-11. a.-tuh.) ja Folsomi kultuur (-11....-8. a.-tuh.). Juba Clovise ajal hakkasid kultuurid differentseeruma. Tõenäoliselt Folsomi kultuuri ajal muutus asustus juba nii tihedaks, et toidupuudusel mõned küttivad hõimud muutusid lõikuskultuurideks.[8]
Põllumajanduse tekkekoldeid on Ameerikas kaks: Mesoameerika ja Peruu kolle. Põllumajandus tekkis neis mõlemas küllaltki üheaegselt -9./-7. a.-tuh.-l.
Lõunakolde (Peruu) esimesteks kultuurtaimedeks olid kõrvitsad (-9./-7. a.tuh.), pipar (-8./-7. a.-tuh.), hiljem lisandusid kartul (-6./-5. a.tuh.), kinoa, uba (-6. a.-tuh.) ja lõpuks -5./-4. a.-tuh.-l ka mais (Ayacucho org, R.MacNeish 1960-1964). Põhjakoldes (Mesoameerika) kasvatati maisi ka varem - u. -7./-6. a.-tuh.-l, kuid seal puudus pikka aega kartul (kartuli eelane, metsik kartul, kasvab ainult Peruu piirkonna Andides). Hiljem lisandus kultuurtaimi veel: tubakas, koka, tomat jpm. Samas jäi põllumajanduse kõrval veel väga tähtsale kohale küttimine ja kalapüük (Peruu rannikukultuurid).[9]
Koduloomi tundsid juba esimesed ameeriklased - koer tuli tõenäoliselt Ameerikasse koos nendega. Samas ei saa koera pidada traditsiooniliseks koduloomaks, pigem võiks inimese ja koera (hundi, ðaakali) suhet pidada sübioosiks, täpsemalt koera(karja) ja inimese(karja) sümbioosiks.[10]
Hiljem kodustati Peruu koldes laama (-2. a.-tuh.), alpaka (-2. a.tuh.), merisiga ja Mesoameerikas kalkun. Laama oli veo-, liha- ja villaloom, alpaka liha- ja villaloom, merisiga lihaloom ja kalkun lihaloom. Siiski ei tekkinud Ameerikas kultuure, kes oleks spetsialiseerund karjakasvatusele, erinevalt Euraasiast ja Aafrikast. Põhjuseks võib pidada põllumajandus ja karjaksvatuspiirkondade kattumist (Peruu, Boliivia ja Ecuadori Andid), mis viib selleni, et peale jääb taimekasvatus, kui suurema kasuteguriga [11] toiduallikas antud piirkonnas, loomakasvatus jääb lihtsalt kõrvalharuks (valgurikka produkti tootmiseks). Euraasias ja Aafrikas eksisteerisid piirkonnad, kus karjakasvatus ja taimekasvatuspiirkonnad ei kattunud (stepid, savannid, poolkõrbed) ja loomakasvatus oli seal suurema kasuteguriga, kui taimekasvatus (eeldusel loomulikult, et ei tunta või ei ole võimalik melioratsioon) ning seal tekkisid karjakasvatuskultuurid.[12]
Lihtne melioratsoon tekkis Ameerikas tõenäoliselt koos põllumajandusega (või isegi enne seda - algelist melioratsiooni tundsid juba paljud lõikuskultuurid [13]). Peruu koldes on leitud algelise melioratsiooni märke juba -7./-6. a.-tuh.-st (kõrbelist rannikut läbivates jõeorgudes). Melioratsiooniehitiste tipp-periood oli siiski Peruus ja Mesoameerikas kõrgkultuuride õitsengu ajal, sest suured melioratsooniehitised (kanalid, tammid, veejuhtmaed jne.) nõudsid ehitamiseks palju tööjõudu, tsentraliseeritud juhtimist ja tööjõumahukat pidevat hooldamist.[14]
Tsivilisatsioonide tekkekoldeid on kaks [15], nad asuvad samas piirkonnas, kus tekkis ka põllumajandus, nimelt Peruus ja Mesoameerikas. (Muidugi olid konkista ajaks tsivilisatsiooni tekkeni jõudnud ka Kolumbia tðibðade kultuur [16] ja Mississipi alamjooksu kultuurid (hilised maundiehitajad) [17]). Kõrgkultuurid tekkisid mõlemas piirkonnas enam-vähem üheaegselt u. -2./-1. a.-tuh.-l. Peruus ja Mesoameerikas tekkisid esimesed riigid mägedes. Vanas Maailmas tekkisid esimesed kõrgkultuurid jõeorgudes (Egiptus, Sumer, Harappa, Hiina), välja arvatud mõned erandid (Kreeta - saared, hetiidid - mäed), mis siiski ei olnud esialgu nii mõjuvõimsad, kui jõekultuurid. Sellega võivad olla seletatavad ka paljud erinevused Vana-Maailam ja Uue-Maailma kultuuride vahel.
Põhjuseks, et Ameerikas puudusid suured jõekultuurid, tuleb pidada suurte jõgede puudumist, mis oleks sobinud kõrgkultuuride tekkekolleteks. Amasoonas asub liiga ekvaatori lähedal ja tema ümbrus on liiga soine, sammuti Ameerika teine suur jõgi Mississipi on oma alamjooksul väga soiste kallastega ja ülemjooksul liiga jahedas kliimas. Euraasias ja Aafrikas on aga mitmeid suuri jõgesid (Niilu, Tigris ja Eufrat, Indus, Ganges, Huanghe, Jangse), mis võimaldasid oma kallastel tekkida suurtel põllumajanduslikel kultuuridel.
Reljeef mõjutab oluliselt mitmeid eluvaldkondi. Mägisel maastikul on tunduvalt raskendatud transport ja seega ka kaubandus. Samas on mäestikud väga heaks kaitseks seal elavile rahvastele, neid ei ohusta niipalju suured rahvasteränded, kui lauskmaa rahvaid. Mäestikud võimaldavad ka toituainete vahetust erinevas kliimas asuvate, kuid geograafiliselt lähedaste mäestikuvööndite vahel (mida hiljem kasutasid suurepäraselt ära inkad). See vähendab tunduvalt ikaldusest tingitud näljahädade ohtu.
Seega tuleb Uue-Maailma ja Vana-Maailma tsivilisatsioonide võrdlemisel arvestada keskkondade erinevusi. Kuid arvestamata ei tohiks jääda ka esimeste ameerklaste maailmavaadete mõju hilisematele indiaani kõrgkultuuridele [18].
Inkade kultuur oli tihedalt seotud neile eelnenud Peruu piirkonna kultuuridega. Et mõista paremini nende mõju inkadele, toon siin ära lühikese kronoloogilise ülevaate tähtsamatest kultuuridest tabeli vormis (vt. Tabel 1 [19]). Tabelis ei ole loomulikult toodud kõiki Peruu piirkonna kultuure ja tuleb arvestada ka sellega, et paljud antud kultuuridest jagunesid mitmeks küllaltki erinevaks subkultuuriks (Recuay, Huari).
Mõjude seisukohast on loomulikult kõige tähtsam Chavini kultuur, mis suurel või vähemal määral mõjustas kõiki järgnevaid Peruu piirkonna tsivilisatsioone. Chavin on arvatavasti üldse esimene Peruu piirkonna kõrgkultuur, või vähemalt puuduvad praegusel hetkel andmed, mis seda ümber lükkaksid.[20]
Mõjude arvestamisel tuleb kõigepealt lähtuda geograafilisest pildist ja vaadata, millised oleks need lähimad võimalikud mõjukolded (vt. Joonis 1). Nagu on näha jooniselt, said inkad tõenäolisemalt mõjutusi lõunamäestikust ja Colla riigilt. Müütide järgi on inkad ise ka sealt piirkonnast pärit (tõenäoliselt kuskilt Titicaca järve ümbrusest) [21] ja arvatavasti varasel, ekspansioonieelsel perioodil allusid Colla valitsejaile või vähemalt sõltusid neist tugevalt. Nad võisid kuuluda nende hõimude hulka, kes hävitasid Tiahuanaco kultuuri. Samas ei ole nad keeleliselt seal (Titicaca järve ümbruses) elanud (ja ka praegu elavate) aimaraade lähedased sugulased.
Hiljem, ekspansiooniperioodil (1400...1533), võtsid nad üle palju kultuurielemente vallutatud aladelt, Colla, aga eriti Chimu riigilt. Isegi oma keele (ketðua) võtsid inkad üle teiselt hõimult [22]. Siinkohal tuleb arvestada ka seda, et inkad olid oma vallutste algul madalamal arengutasemel, kui nende poolt vallutatud piirkonnad (Colla, Chimu). [23]
Oma maailmanägemuse (religiooni) poolest sarnanevad nad Tiahuancole, st. sarnaselt tiauanakolastele, austasid inkad jumalusena Päikest (Apu Inti, Inti) [24], samas austasid nad ka tiauanakolastelt üle võetud loojat Uiracochat (Wiracocha, Viracocha; uira - maa, maapind, maailm; cocha - tegija, looja; pärit aimaraa keelest [25]), kes on põhjamäestiku Recuay analoog (Recuay kultuur) [26]. Peale nende oli inkadel veel palju erinevaid suuremaid ja väiksemaid jumalusi, kes olid seotud igapäevasema elu objektidega. Inkadel oli ka kombeks üle võtta allutatud piirkondade jumalad [27]. Hilisemal perioodil on täheldatud inakde suundumist monoteismi poole [28].
Kõige rohkem mõjutas inkasid Chimu riigi alistamine. Mõnes mõttes sarnaneb see Kreeka vallutamisega Rooma poolt. Chimu riik oli ka oma klassisuhetes ja majanduslikus arengus tunduvalt kaugemale jõudnud inkadest, ajal kui nad ta alistasid. Inkad võtsid tðimudelt üle linnaplaneerimiskunsti, metallitöötlusvõtteid, suurte melioratsioonirajatiste rajamise tehnoloogiaid ja käsitöövõtteid.[29]
Tahuantinsuyu riik on mõneti nii erinev teistest vanadest riikidest, et tekib küsimus, kas on üldse mõtet otsida paralleele nende vahel. Tõepoolest on väga raske leida teist sellist riiki, kes oleks oma sise- ja välispoliitika eesmärgiks võtnud üksnes ekspansiooni. Kogu inkade ideoloogia (religioon, teadus, õigussüsteem) oli üles ehitatud alistamaks teisi rahvaid ja hõime [30]. Nende vallutusi ei saa pidada üksnes röövkäikudeks naaberrahvaste juurde. See oli teadlik ja hästiplaneeritud, kuid tihti mitte vägivallal baseeruv, rahvaste sulatamine ühtseks riigiks ja kultuuriks (kuid samas säilitasid inkad välised erinevused erinevate hõimude vahel [31]). Inkad ise suhtusid teiste hõimude alistamisse, kui missiooni, mis on määratud neile nende peajumala (Apu) Inti poolt [32].
Samas vaadates teisi vanu riike, kohtame ka seal suuri vallutusperioode ja ka teadlikut kultuurigenotsiidi, kuid see ei ole kunagi nii tihedalt seotud riigi ideoloogilise struktuuriga. Laias laastus võib teiste vanade tsivilisatsioonide vallutussõdasid jagada kaheks: 1) enda kultuuriga sarnaste ümberkaudsete riigikeste (hõimude) alistamine ja ühendamine monokultuurseks/monorahvuslikuks riigiks; 2) enda kultuurist erinevate piirkondade alistamine, enamasti, kas maksustamise või regulaarse röövimise näol.[33]
Nagu näha, ei sobi inkade ekspansioonipoliitkia kummagi kategooria alla. Inkade poolt alistatud rahvad ei olnud enamasti nende sugulasrahvad ja inkad mitte üksnes ei maksustanud alistatud piirkondi, vaid ka sulatasid nende elanikke ketðua rahva hulk ja teostasid ulatuslikke ümberkorraldusi vallutatud aladel (laiaulatuslik melioratsioon, terasspõlldude rajamine, teedeehitus, suurte hoidlate rajamine toiduainete ja relvade jaoks, oma ametkonna toomine allutatud piirkonda [34]). Samas vaadates näiteks Egiptuse riigi tekkimist, näeme kuidas algul allutati Niiluse org, kus elasid väga sarnase kultuuri ja eluviisiga rahvad. Hiljem alistati ka tänapäeva Iisraeli, Liibnaoni ja mõned Süüria piirkonnad, kuid nad olid Egiptusele üksnes maksualuseks alaks, ilma mingi tihedama kultuurilise sidemeta, mida egiptlased ei püüdnudki arendada. Umbes sama olukorda näema ka Vana-Babüloonia, Uus-Babüloonia, Assüüria, Hetiidi, Makedoonia, Vana-Hiina ja Asteegi riigi puhul.
Erinevused tavapärast tulevad alles Pärsia ja Rooma riigi vallutuspoliitikaga. Pärslaste puhul siiski mitte väga ilmekalt, nad sekkusid siiski alistatud piirkaondade rahvaste kultuuri vähesel määral, kuid samas korraldasid päris aktiivselt rahututes piirkondades kultuuri- ja rahvusgenotsiidi (näiteks juudid). Roomlased otseselt ei sekkunud alistatud rahvaste kultuuriellu, kuid samas soodustasid oma kultuuri levikut (templite ehitamine alistatud piirkaondades) ja lõid alistatud piirkondades korraliku okupatsiooniametkonna. Muitugi tuleb toonitata Rooma ja Pärsia erinevust Tahuantinsuyust - nad olid siiski juba orjandusliku perioodi õitsengul, samas kui Tahuantinsuyu ei olnud veel oma allstruktuurides vabanenud sugukondlikust printsiibist (orjad (yanacuna) olid üksnes sõjavangid ja needki kuulusid enamasti riigile või mõnele templile), seal oli välja kujunenud ka ainult kaks eristatavat klassi: põlluharijad-kogukondlased (puric’id) ja inkad (kes tegelikult ju moodustasid ka kogukonna, kuigi väljavalitud kogukonna) (inca) ning vahepealne seisund - alistatud rahvaste hõimupealikud (curaca’d) [35].
Tahuantinsuyu erineb idamaa kultuuridest ka selle poolest, et inkade valitseja püüdis ennast näidata õiglase valitsejana, kes tunneb muret iga oma alama käekäigu üle, samas kui idamaa despoodid ei tundnud isegi mitte sõnades muret oma rahva pärast (kui siis ainult nende mässumeelsuse üle). Tahuantinsuyu riigis näis valitsevat kirjutamata seadus, et riigis ei tohi keegi nälga küll surra.[36]
Siiski ei saa väita, et Tahuantinsuyu oleks võrreldamatu teiste vanade riikidega. Esineb ka palju sarnaseid jooni. Näiteks võimustruktuuri poolest sarnaneb Tahuantinsuyu Egiptuse Vana Riigiga esimeste dünastiate ajal, mil seal ei olnud veel nii teravalt esile tõusnud preestrite võim ja riik ei ilmutanud stagneerumise tundemärke. Ka võib tuua paralleele Vana-Hiina, Hetiidi, Babüloonia riigi tekkeperioodiga. Küllaltki sarnaseks võib lugeda asteekide ja inkade riigi tekke. Siinkohal tuleb märkida, et inkade riik oli ju alles tekkinud riik, tema iga suurriigina oli vaid veidi üle saja aasta, mis on ju näiteks Egiptuse ajaskaala mastaapides väga väike ajavahemik. Meil puuduvad ka tihti täpsemad andmed paljude vanade tsivilisatsioonide tekkeperioodist (Egiptus, Sumeri riigid jt.), enamasti teame ja tunneme neid hästi vaid varasest õitsenguperioodist kuni languseni, riigi teke on tihti teada ainult müütide kaudu. See-eest Tahuantinsuyut tunneme me hästi just tekkeperioodil, hilisem areng lõigati läbi juba hispaanlaste poolt.
Huvitav on võrrelda inkade religiooni ja maailmavaadet teiste kõrgkultuuride omaga. On arvatud, et inkade religioon oli suundumas monoteismi poole [37]. Peajumaluse rõhutamine, püüe ühendada sümboolikas Inti’t ja Uiracocha’t [38], viitab sellele, et religioon oli, kui nii võib öelda, protomonoteistlik. Midugi ei tohi seda üle tähtsustada, sest me ei tea siiski kõiki seaduspärasusi, mis määravad mingi sotsiumi usulise maailmavaate arengu. Sammuti ei saa kategooriliselt väita, et monoteism oleks religiooni arenu nö. eesmärk, pigem pääseb monoteism võidule poliitilistel kaalutlustel: hõimujumalana, kui üks hõim püüab alistada teisi hõime (näit. juudid, araablased) ja tugevalt autoritaarse võimu korral (näit Egiptus, India), eriti selle languse korral (Rooma), valitsevaks saab monoteism feodalismiperioodil (nii Euroopas, kui Aasias). Pigem on monoteism ainuvalitseja ainuvõimu projekteerimine religiooni sfääri, seda pidurdab tihti vaid konservatiivse preesterkonna vastuseis (Egiptus, Echnaton/Amenhotep IV (-1370...-1352) [39]). Teine põhjus, miks inkade ainujumalapüüdlustesse tuleb kriitiliselt suhtuda, on ka see, et seda on rõhutanud paljud inkasid omal ajal pooldanud katoliiklased, püüdes nii kaitsta inkade kultuuri paganluses süüdistamise eest [40].
Samas on inkade religioonil üks monoteismi tunnuseid, nimelt missioon. Ei tähenda ju monoteism üldjuhul vaid ühe jumala austamist, vaid ka usu levitamist vähemalt ümberkaudsete rahvaste ja hõimude juures - nö. missiooni (kristlus, islam, budism jt.). (Näiteks väga suure elanikonnagrupi juures levinud (polüteistlik) hinduism, ei ole kuni viimase ajani tegelenud missionlusega [41].)
Maailamlooja (Uiracocha) ja Päikese (Inti) kõrval austasid inkad veel teisi väiksemaid jumalaid: Kuud (Mama Quilla’t) - naistga, eriti Sapa Inca naisega (coya’ga), seotud jumalanna, ta oli Inti naine; välgu-, kõue-, vihmajumalat (Illapa’t); maaema (Mama Kochal’i) - seotud mäestikuindiaanlastega; mereema (Mama Pachal’i) - seotud kaluritega ning veel paljusid kohalike pühapaiku (huaca’sid). Lisaks inkad võtsid üle kõik allutatud alade suuremad jumalad.[42]
Inkade usuelu juhtis tavaliselt Sapa Inca vend, ülempreester (huillacumu), temale allusid kõikide jumaluste preestrid ja ka ametkonnad, kes tegelesid templite haldamise ja varustamise toiduainetega [43]. Arvatavasti omas ülempreester ka mingit võimu valitsemisküsimustes [44].
Nagu näha ei erine inkade maailmapilt väga palju teiste vanade tsivilisatsioonide omast. Ta on küllaltki sarnane näiteks nii Egiptuse, Babüloonia, Vana-Hiina jpt. religioossete veendumustega. Suuremat sarnasust omab ta näiteks hetiitide maailmapildiga, kes sarnaselt inkadele, võtsid üle paljud alistatud rahvaste jumalused. Muidugi tuleb erinevusena mainida seda, et Tuhantinsuyus ei moodustanud preestrid mingit omaette valitsevat klassi, tihti viis vähemtähtsaid usutalitusi läbi kohalik, ayllu’sse kuuluv ðamaan, kes muidu haris põldu nagu tavaline puric [45].
Erinevalt Mesoameerika kultuuridest olid inkade ohverdamiskombed inimlikumad. Nad küll tõid inimohvreid, kuid neid mitte massiliselt, vaid ainult kindlal ajal (maisipüha) Cuzcos [46]. Samas Vanas Maailmas tuntakse inimohvreid vähestes kõrgkultuurides ja neidki enamasti nö. hauaohverdustena, st. ülikule hauda “saatjaks” maetud ohverdatud orjad ja naine/naised. Eraldi teema on sõjavangite ohverdamine, mis ei olnud ka Vanas Maailmas haruldane, kuid orjandusliku korra arenedes vähenes, sest tööjõu - seega ka orjade - vajadus suurenes. Ei ole õige väide, kus Ameerika vanasid kõrgkultuure peetakse julmadeks ja ebainimlikeks. Me lihtsalt enamasti ei tea, kui julmad olid vanad tsivilisatsioonid Vanas Maailmas. Näiteks Sumerite riikide valitsejate haudadest on leitud väga palju inimohvreid, kusjuures on kindlaks tehtud, et nad on ohverdatud vastu tahtmist, mida aga ei saa tihti öelda indiaani usurituaalis ohverdatute koht - tihti oli ohverdatud saada pigem auküsimus [47].
Inkad tundsid omapärast infovahetusvahendit - kiput (quipu), so. on eriline viis info edastamiseks eriliste värviliste nööride ja nendesse tehtud sõlmede abil. Kuid kipu võimaldas edastada ainult arvulist ja veel mõningat, eelnevalt kokku lepitud, infot. Kipuga kaasas käis tavaliselt ka mingi suuline sõnum, mis määratles kipus sisalduva arvulise info tausta. Tähtsamad arvulise info liigid olid defineeritud ka erinevate värvidega, näiteks punane tähistas vaenlast ja järgnev arvuline info vaenlaste arvu, veel oli oma värviga tähistatud mais, kartul, kuld, hõbe jms. Kuid kipu ei võimaldanud edastada suvalist sõnumit, vähemalt ei ole teada, et seda oleks tavaliselt tehtud. Kiput lugesid erilise koolituse saanud “kipulugejad” - quipucamajoc’id, kusjuures nende koolitus kestis üle nelja aasta.[48]
Kuid traditsioonilist kiput ei saa pidada kirjaks. Tema kodeering oli arusaadav vaid koos suulise lisainfoga. Siiski on mõned uurijad veendunud, et inkad tundsid ka kirja. Mitmed kroonikud on maininud, et inkad keelasid kirja, siit järeldub, et mingi kiri pidi eksisteerima juba inkadeelsel perioodil [49]. Näiteks paljud uuriad peavad motðiikade ja tðimude keraamikal kujutatud märkidega ubasid kirjamärkideks, kuigi on ka seisukohti, et need kujutasid endast lihtsalt mingit erilist rituaalset mängu [50]. Selguse selles küsimuses saavad anda ainult edaspidised selleteemalised süstemaatilised uurimused. On ka teateid, et inkadel oli eriline riigiarhiiv (tavalise kipu-arhiivi kõrval), mida võisid külastada ainult inkad (või isegi ainult tähtsamad inkad) ja kus hoiti erilisi gobelääne, millesse oli kootud kodeeritud sõnumid (inkade riigi ajalugu) [51]. Kahjuks on need andmed väga lünklikud ja tihti eri kroonikute sõnumid vastanduvad üksteisele, ka ei ole siin abi loota arheoloogidelt, sest kui inkad kandsid oma kroonikad vaipadele, on neist arvatavasti vähe säilinud ja lisaks sellele olevat neid hoitud ainult ühes kohas, mis veelgi vähendab tõenäosust neid leida.
Vaadeldes teisi vanu kõrgkultuure, kohtame kõigis neis kirja tundmist. Enamasti tunti algelist kirja juba enne suurriikide tekkimist (Egiptus, Sumer, Vana-Babüloonia, Vana-Hiina). Miks Tahuantinsuyus, vähemalt avalikult, kirja ei tuntud, on seletatav mitmeti. Põhjuseid võib olla mitu: esiteks oli kipu väga hästi transporditav ja teiseks ei vajanud inkade riik keerulisemaid infoedastus- ja säilitusvahendeid - kipust piisas täiesti küllaltki ulatusliku ja täpse statistika tegemiseks riigi juhtimise abistamiseks (kipude abil loendasid inkad oma rahvast, märkisid üles toiduainetetagavara jne.). Peab ka siinkohal mainima, et nii ulatusliku statistikat kõigi eluvaldkondade kohta, nagu tegid inkad, ei ole teada ühestki teisest vanast tsivilisatsioonist.[52]
Spetsiaalne ametkond kogus pidevalt andmeid viljasaagi kogumise, hoiustamise ja varude kohta, ka korraldati rahvaloendusi, vähe sellest, pidevalt hoti silma peal ka - spioonide abil loomulikult - potentsiaalsete vaenlaste rahvaarvul ja meeleoludel. Pidevalt kanti need andmed ette Inca’le või Inca poolt juhitud nõukogule ja seega oli olemas pidev ülevaade riigi olukorrast ja võimalikest vaenlastest [53]. Ka mõnedes Lähis-Ida vanades riikides (Egiptuses, Vana-Babüloonia) koguti andmeid viljasaagist ja varudest, kuid näiteks rahvaloenduste kohta andmed praktiliselt puuduvad.
Inkade majandus, sarnaselt enamusele vanadele kõrgkultuuridele, toetus põllumajandusele. Kasvatati maisi (sara), kartulit (papa), kinoad (kinua), uba (terwi), kõrvitsat, pipart e. paprikat (reqoto) jpm. [54], kokku üle neljakümne kultuurtaime [55], lisaks sellele veel villa, liha ja rituaalsete ohverduste tarvis alpakat ja laamat (teda kasutati ka veoloomana) ning lihaloomana merisiga [56]. Rannikupiirkondades omas väga suurt tähtsust kalapüük ja muude mereandide kogumine.
Inkade melioratsiooniehitused ei jäänud millegi poolest alla teiste kõrgkultuuride omadele. Ranniku kõrbepiirkondades rajati suuri niisutussüsteeme, mägedes aga kuivendati liigniiskeid piirkondi (Titicaca järve ümbrus). Lisaks sellele rajat tohutuid terasspõlde, mõned autorid märgivad, et inkade terasspõldude rajamist võib tööde mahtude poolest võrrelda näiteks Hiina müüri ehitamisega [57]. Liigniiskeile aladele rajat erilisi peenarpõlde, nimetus tuleneb sellest, et need kujutavad endast justkui hiiglaslikke peenraid - mitme meetri laiusi ja kuni mitme meetri kõrgusi pinna(mulla) kuhjatisi, mis kaitsevad taimi liigniiskeil aastaaegadel liigvee eest [58]. Mägede erinevad kliimavööndid võimaldasid ka siis ära elada, kui mingis piirkonnas oli ikaldus. Lisaks sellele tuleb arvestada ka, et näiteks põhjaranniku piirkonnas oli võimali aastas koguda kaks kuni kolm saaki.
Peale selle oli Tahuantinsuyus ulatuslik ladude (tampu’de) süsteem, milles oli tihti mitmeaastane toiduainete tagavara. See oli eelkõige sõjaväe kasutuses, kuid rahuajal kasutati seda kogu elanikonna huvides. Sellist varumis- ja hoiustussüsteemi ei kohta me peaaegu kusagil mujal. Egiptuses oli ka olemas riiklik ladudesüsteem, kuid seda üksnes ülikute, sõjaväe ja templite tarvis. Sarnane oli olukord ka Babüloonias, Hiinas jm. Kõigi elanike jaoks mõeldud hoidlaid kohtme vaid varastes väikeriikides, apa tani tüüpi kultuurides (Harappa, Mohendjo-Daro) [59] ja ka Kreetal (Egeuse-Kreeta kultuur) [60].
Maa kuulus inkade riigis kogukonnale (ayllu’le), kuid ka riigil oli selle haldamisel suuri õigusi. Jällegi erineb olukord Ida kultuuridest, kus maa kuulus peaaegu eranditult riigile (valitsejale) ja talupoeg oli riigi (valitseja) ori. Ka kogukondlast (puric’i) ei saa inkade riigis pidada orjaks, tema liikumisvabadus oli küll piiratud, kuid samas oli tal muid, orjale orjanduslikus ühiskonnas mitteomaseid õigusi (lahendada tülisid kohtuniku vahendusel, kaevata inkade ametnikele kohalike kogukonnavanemate ülekohtust jne.). Ka olid kõik kogukondlased nö. sõjaväekohuslased sõja korral. Võibolla on see seletatav inkade riigi veel lõplikult välja kujunemata orjandusliku klassiühiskonnaga, aga samas ei saa ka välistada mingit teist arengusuunda.[61]
Põlluharimisvahendid olid kogukondlastest-põlluharijatel väga algelised. Maapinna kobestamiseks kasutati erilist kaevekeppi (tacalla’t) ja maisi lõikamisel erilist kivist sirpi [62]. Kuid samas tuleb arvestada seda, et ega ka näiteks Egiptuses Vana Riigi ajal ei olnud talupojad sugugi paremas olukorras, ei kasutatud metallist sirpe, ega kõplaid, alles hiljem, juba raua laiema leviku ajal said metallist põllutöövahendid tavalisemaks [63]. Veidike parem oli olukord sumeritel ja Vana-Babüloonias, kuid metallist põllutööriistad ja loomade abi põlluharimisel võeti sealgi kasutusele alles peale esimeste riikide tekkimist. Paljudes piirkondades on kõplapõllundus jäänud domineerivaks tänapäevani (Aafrika, India, Lõuna-Aasia).
Laiaulatuslikku erakaubandust inkade riigis ei olnud. Kaupade vedu toimus, kuid see oli rangelt riigi (inkade) kontrolli all. Eraettevõtliku kaubanduse praktiline puudumine on küllaltki erinev Lähis-Ida kultuuridest, kus see oli üks väheseid valdkondi, mida valitseja aktiivselt ei kontrollinud. Põhjuseid võib olla mitmeid: inkade riigi väga raskelt läbitav maastik, suurte jõgede, saarte puudumine jpm. Inkad ei tundnud ka mingeid vahetusvääringuid (raha), kogu kaubandus põhines naturaalvahetuse põhimõtteil ja kuna enamik kogukondi suutis toota endale peaaegu kõik eluks vajaliku, puudus vajadus ulatuslikuma kaubavahetuse järele. Suuremad transpordiartiklid inkade riigis olid metallid, sool, guaano (põldude väatamiseks). Lähis-Idas olid põhilisteks kaubandusartikliteks metallid, käsitöötooted, toiduained (piirkonniti), puit (piirkonniti) jms. Erinevused kaubanduses võivad tulla sellest, et inkade riigis puudus ulatuslikum rikas vaheklass, kes oleks olnud käsitöötoodete laiemaks tarbiaks (inkasid ja rikkaid curaca’sid oli selleks liiga vähe). Vanas Maailmas oli selleks vaheklassiks kaupmehed ja rikkad orjapidajad.[64]
Samas on veider, et hoolimata mitte eriti arenenud kaubandusest, olid inakdel suurepärased maanteed. Kogu riiki läbisid kaks maanteed: mägedes Kuningatee (u. 5300 km.-t) ja rannikul Rannikutee (u. 3200 km.). Lisaks neile oli olemas veel mitu lühemat maanteed, mis ühenadasid omavahel neid kahte suurimat maanteed. Inkade maanteed olid sillutatud, ääristatud madalate kivimüüridega ja kohati üle seitsme meetri laiad. Läbi soode ja madalike olid ehitatud pikkad kivitammid, jõgesid ületasid kivi- või rippsillad. Rippsillad koosnesid viiest köiest - millest kolm olid kandeköied ja kaetud laudadega ning kaks külgedel käsipuudeks -, mis olid kinnitatud kahel pool asetsevate kivist sammaste (püloonide) külge. Teede haldamiseks oli inkadel spetsiaalne ametkond, mida juhtis spetsiaalse ametinimetusega inka [65]. Maanteed olid mõeldud eeskätt sõjaväe, Sapa Inca (inkade valitsejatiitel), eriliste kiirkullerite (chasqui’de) jaoks ja loomulikult veeti mööda maanteid ka kaupu.[66]
Sarnast teedesüsteemi ei kohta kusagil Vanas Maailmas (hilisemate kultuuride juures küll: Rooma, Hiina). Näiteks esimene inkade maanteedest pikem tee ehitati alles eelmise sajandi lõpul. Põhjuseid võib jällegi tuua mitmeid: jõekultuuride juures olid transporditeedeks jõed ja kanalid (Niilus Egiptuses ja Tigris/Eufrat Mesopotaamias, kanalid maiadel jne.), merekultuuridel meri (Kreeta-Egeuse, Vana-Kreeka, foniiklased jt.) ja kõrbe- ja stepirahvaste korral ei oma teed suuremat mõtet, sest esiteks puudub seal piisav rahvastiku tihedus teede korrashoiuks ja teiseks on kõrb ja stepp enamasti veoloomade poolt läbitavad ka ilma inimese poolt rajatavate teedeehitusteta (karavaniteed). Teed on kõige hädatarvilikumad just mägikultuuride juures (inkad, asteegid, hetiidid, tiibeti kultuurid). Paljud vanad riigid tunnevad ka väga häid teid, kuid need on lühemad, kui inkade maanteed ja tihti on vaid rituaalsete protsessioonide tarbeks ehitatud (maiad, babüloonlased) [67].
Lisaks sellele asusid teede ääres erilised laod (tampu’d/tambo’d), kus hoiti toiduaineid ja relvi sõjaväe tarvis, rahuajal olid tampu’d võõrastemajadeks kaubavedajatele ja ametnikele. Teede ääres asuvatesse ladudesse oli mugav ka transportida üldiseks hoiustamiseks mõeldud toiduaineid. Ladude järelvalve ja korrasoleku eest vastutas vastav piirkondlik ametnik (tema hooletuse korral oli karistus väga range) ja neid ametnikke määrasid ametisse inkad ise, ametkonda juhtis ka Sapa Inca poolt ametisse määratud inkasoost ametnik.[68]
Tehnikas valitses Tahuantinsuyus teatud mahajäämus, kui võrrelda seda Vana Maailma suuret impeeriumitega (Egiptus, Hetiitia, Vana-Babüloonia jt.). Inkad ei tundnud ratast, pottiketra, atra, veoloomarakendit, veetõstukeid, viljajahvatusseadmeid (mida tundsid kõik Vana Maailma kultuurid ajaks, mil nad alustasid võõrrahvaste alistamist). Sellele võib leida mitmeid põhjuseid, näiteks ratas leiutati stepi-ja kõrberahvaste poolt, aga mägise reljeefiga Peruus (Andides) on - ilma teedeta - ratta praktilised rakendusvõimalused küllaltki piiratud. Ratta puudumine takistas ka kindlasti potikedra [69], veetõstukite leiutamist. Atra ja veoloomarakendit ei leiutatud lihtsalt seetõttu, et laama (ainuke Peruu piirkonna veoloom) ei ole kuigi sobiv rakendamiseks (kehaehituse ja liiga väikse jõudluse tõttu).
Samas oskasid inkad suurepäraselt töödelda metalle (palju oskusi võeti üle tðimudelt): kulda, hõbedat, vaske, tina ja nende sulameid: pronksi (tina (10%) + vask (90%), so. nn. õige pronks, kuid nad tundsid ka mitmeid teise koostisega pronkse), elektroni (hõbe + kuld), kuldvaske (kuld + vask). Metalle mitte ainult ei valtsitud, vaid tunti ka valu ja stantsimist vormi järgi. Vase-, hõbeda- ja tinamaaki kaevandati Tahuantinsuyus kohapeal, kulda saadi ehedal kujul kohapealt, kuid ka imsporditi Kolumbia piirkonnast. Metalle kasutati põhiliselt relavade tootmiseks (vask, pronks) ja ehete, kujude, templikaunistuste (hõbe, kuld, elektron) valmistamiseks. Laiemalt tarvitatavaid metallist tarberiistu pole leitud, on leitud (teada) ainult rituaalseid põlluharimisvahendeid ülikute ja templite jaoks [70]. Siiski arvatavasti tarvitati metallist tööriistu kivikujude, -plokkide ja -reljeefide töötlemisel. Põlluharimisel ei kasutatud metalli mitte kusagil. Jällegi tuleb pöörata siin tähelepanu erinevusele Lähis-Ida kultuuridest. Seal kasutati metalle impeeriumide ajal juba laialdaselt käsitöös, ja piirkondades, kus vask ja pronks olid odavamad, ka põllumajanduses. Eriri levis metallide kasutamine peale raua laiemat levikut. Inkad kahjuks rauatöötlemiseni veel ei jõudnud./P>
Käsitöös väärivad tähelepanu Tahuantinsuyu riigi juveliiride tööd. Need ei jää milleski alla Vana Maailma esimeste kõrgkultuuride omadele, nad pigem ületavad neid. Kahjuks on inkade riigi parimad juveliiritööd hävinud - kuna nad olid enamasti kullast või hõbedast, sulatati nad hispaanlaste poolt kiiresti müntideks. Ka pottsepis oli inkade riigis küllaltki arenenud, kuigi esteetilisest küljest jäi ta alla mõnede eelnevate Peruu kultuuride omadele - motðiikadele ja tðimudele. See seletub mõneti sellega, et inkade riigi keraamika oli rohkem rakenduslik, kui motðiikadel ja tðimudel oli keraamika seotud surnutekultusega (eriti motðiikadel, kelle keraamika on peaaegu sajaprotsendiliselt hauapanustena) [71]. Kahjuks pole ka säilinud mõned, ainult indiaanlastele omased käsitööesemed, näiteks suurepärased sulgehted, sulgvaibad, alpaka ja laamavillast vaibad (mida tehakse Peruu piirkonnas indiaanlaste poolt tänapäevalgi). Nende ilu on teada ainult kroonikute kirjelduste vahendusel.[72]
Inkade arhitektuur on valdavalt monumentaalne, hästi planeeritud ja põhiplaanilt lihtne. Hoone väliskujundusele pöörasid nad vähem rõhku kui sisekujundusele. Väliselt olid hooned lihtsad, kuid oma monumentaalsuses mõjuvad. See-eest sisekujunduses olid paljud hooned lausa hiilgavad - kivist, hõbedast, kullsat, pronksist ja puidust kujud ja reljeefid, korrapärane ruumipaigutus jne. Inkade ehitajad ja skulptorid olid alati elukutselised ja nende väljaõpetamine ja juhtimine allus otse, spetsiaalselt sellesse ametisse määratud, inkast ametnikule.[73]
Ehitustehniliselt ei kasutanud inkad paljusid Vanas Maailmas esimeste riikide ehitajate poolt tuntud ehituselemente nagu sambad, kaared, võlvid, kivikatused, mört jms. Samas ei saa väita, et inkad ei tundnud neid, sest näiteks tðimud tundsid kiviplokkide sidestamist mördiga ja pool- ning täissammast. Algne arvamus, et inkade ehituskunstnikud lihtsalt oma arenematusest ei suutnud neid üle võtta, on tänapäeva uurijate poolt ümber lükatud. Tuleb välja, et inkade lihtne ja monumentaalne, arhitektuur on tingitud pidevatest maavärinatest, mis vapustasid Cuzco piirkonda (asub ju Peruu ja eriti Cuzco seismiliselt väga aktiivses piirkonnas). Sambad ja võlvid ei oleks suunud vastu pidada tugevatele maavärinatele, sammuti ka oleks kivikatused olnud ohtlikud, sest maavärina ajal oleks nad kindlasti langenud ruumidesviibijatele kaela, samas kui roogudest punutud mattidest katusega ei juhtunud midagi (ja kui ta olekski sisse langenud, ei oleks see ohustanud seesviibijaid). Ka mördiga sidestamata plokkidest seinad on teatud mõttes elastsemad, kui mördiga sidestatud plokkidest seinad - maavärina korral plokkid lihtsalt korrals nihkuvad ja asetuvad tagasi vanadele kohtadele (tänu nendele antud spetsiifilisele kujule), samas kui sidestatud plokid murduksid lahti ja hoone vajaks taastamist. Sidestamata kiviseina tugevuse tagasid erilised paljutahulised kiviplokid (näiteks kuulus kaheteistahuline kivi), mis ei lasknud tavalistel ehituskividel paigast nihkuda. Siit selgub, et vastupidiselt algsele arvamusele, osutus inkade ehitustehnika antud oludes üheks parimaks. Seda kinnitavad ka kroonikute väited, kes mainivad, et esimene maavärin, mis tabas Peruud peale hispaanlaste tulekut, hävitas kõik kristlikud kirikud, kuid täiesti terveks inkade ehitused (seda peeti loomulikult paljude katoliiklike kroonikute poolt kuradi kättetööks). Hiljem rajatigi paljud kirikud inkade ehitiste vundamentidele ja nad on säilinud suurepäraselt tänapäevani.
Arhitektuurivallas väärivad mainimist inkade sillad, kanalid, akveduktid jms. Muidugi arhitektuuri imeks peeti hispaanlaste poolt Cuzco linna, mis ületas tolleaegse Madriidi mõõtmed peaegu kümnekordselt. Cuzco oli ehitatud ühtse plaani järgi, tema peatänavad olid laiad ja hästi sillutatud ja eriti võimasa ehituskompleksi moodustasid seal Inti, Mama Quilla ja teiste jumaluste templid ning elava ja surnud Sapa Inca’de paleed.[7]
Kui nüüd võrrelda inkade arhitektuuri ja linnaplaneerimiskunsti teiste vanade kultuuride omadega, siis tuleb tunnistada, et oma tehniliste vahendite kohta oli inkade oma üks parimaid. Teataval määral on ta võrreldav asteekide ja maiade omaga, sammuti ka Vana Maailma kultuuridega, kuid samas ületab ta nad oma ratsionaalsuse poolest. Inkad ei tundnud selliseid mõttetuid ehitusi nagu olid Egiptuses Vana Riigi aegsed hiidpüramiidid ja Vana-Babülani suured tsikuraadid. Nende ehitustel oli suurem praktiline tähtsus ühiskonnale.
Tahuantinsuyu kujutavate kunstnike stiil on küllaltki realistlik (eriti antropomorfsete anumate ja surimaskide puhul), samas esineb ka täiesti fantastilisi kujundeid (mõned skulptuurid, vaasimaalid) ja sammuti segu reaalsusest ja fantaasiast, mis on nii tihedalt läbi põimunud üksteisest, et on võimatu aru saada, kus lõpeb üks ja algab teine. See nähtus on omane ka teistele indiaani kultuuridele, eriti aga maiadele, kelle skulptuur on nii müstiline ja dünaamiline, et esimesed euroopa kunstnikud ei suutnud seda oma joonistustel kopeerida [75]. Seda reaalsuse ja fantaasia läbipõimumist on mitmed uurijad nimetanud unenäorealismiks [76]. Kroonikute teadete ja ka psühholoogide väidete põhjal oletatakse, et paljude indiaani kunstiteoste sündi ja teostust on mõjutanud tugevad narkootilised ained (Peruu piirkonnas koka lehed, mujal Ameerikas ka mitmed kaktuse ja seene liigid), sest tihti oli kunstnik ka ðamaaniks või preestriks, kelle hulgas narkootiliste ainete tarvitamine usurituaalides oli täiesti loomulik nähtus.
Vanas Maailmas oli selline kunstnik-preestrite esinemine kõrgkultuurides väga harv ja erandlik nähtus. Lähis-Idas olid kunstnikud tavalise või veidike austauma käsitöölise seisuses.[77]
Hoolimata sellest, et ei ole teada, et inkad oleksid omanud üleskirjutatud kirjanadusteoseid, on nende suuline looming selle võrra rikkalikum. Tänapäevani on säilinud mitmeid inkade ja teiste Tahuantinsuyu rahvaste müüte, eepilisi ja dramaturgilisi teoseid. Eriti on tuntud inakde nõrkus suurte etenduste vastu, kus kanti ette pikki ja kauneid ajaloolise sisuga draamateoseid. Oli olemas spetsiaalne püha, kus kanti ette inkade riigi ajalugu suure etendusena, milles osalesid kõigi alistatud rahvaste esindajad [78].
Inkdel tegelesid suulise ja võib-olla ka kirjaliku loominguga mitte preestrid (nagu enamikes vanades riikides), vaid erilise koolituse saanud spetsialistid - amauta’d. Literatuurse loomingu kõrval tegelesid nad ka kõigi erinevate teadaustega, mida inkade riigis tunti: astronoomia, filosoofia, ehituskunst jms.[79]
Üks tuntumaid inkade ajast pärit teoseid on “Ollantay”, mis räägib samanimelisest väepealikust. Ollantay oli kuulus väejuht ja inka Pachacut Yupanqui asetäitja Antisuyus (üks neljast Tahuantinsuyu põhiprovintsist), kes armus tema tütresse Cusi Coyllurisse (“hele täht” ketðua k.) ja see armastus leidis vastuarmastust. Samas keelas inkade seadus inka soost naisel, erit veel Sapa Inca tütrel naituda mitteinkast mehega. Seega käskis Pachacut Yupanqui Ollantay kinni võtta ja hukata, kuid see purustas inka väed ja varjas end mägedes. Kümne aasta pärast õnnestus inkal salakavalusega Ollantay kinni võtta, kuid kuna ta suri, pidi kohut mõistma tema pojast pärija. See aga mõistis Ollantay õigeks ja lubas tal naituda Cusi Coylluriga (kellel oli temaga sündinud kümme aastat tagasi tütar).[80]
Kogu teos näib vastanduvat inkade riigi poliitilisele õhustikule, mis absoluteeris inkade jumalikku päritolu võimu. Mõned autorid on seda teost pidanud kavalaks poliitilise suunitlusega looks, mis pidi näitama mitteinka soost ülikutele teatavat võimalust jõuda inkadega võrdväärsesse seisusse.
Võrreldes teiste rahvastega torkab silma ketðuate dramaturgia-armastus, selle poolest sarnanevad nad hilisemate klassikalise ajastu kreeklastega. Muidu väga suuri erinevusi suulises loomingus teiste vanade kultuuridega ei ole.
Inkade aja muusikast on vähe teada. Arheoloogiliste uurimuste ja kroonikute põhjal on teada, et Peruus tunti puhk- ja löökpille (luust ja ka metallist flöödid, ðamaanitrummi taolised trummid jne.). Ei ole siiski säilinud ühtki meloodiat inakde ajast, kuid võib arvata, et nad on sarnased kaasaegsetele ketðua rahvamuusikaviisidele.
Nag eespool mainitud olid inkade riigis domineerivad kaks klassi või seisust: lihtkogukondlased (puric’id), kes kuulusid sugukondlikku kogukonda (ayllu’sse) ja inkad, kes moodustasid erilise väljavalitud sugukonna (capac ayllu, nad põlvnesid otse Inti’st). Inkasid oli siiski liiga vähe (konkista ajal näiteks 518 [81]), et nad oleksid suutnud kõigi valitsusküsimustega tegeleda, vähemtähtsate küsimustega tegelesid kohalikust rahvusest pealikud curaca’d, kes vastavalt kohalikule traditsioonile, kas valiti või pärisid oma ameti. Tähtsamate curaca’de pojad said koolituse spetsiaalses Cuzcos asuvas õppeasutuses - Yachahuas’is. Curaca’d moodustasid vaheklassi inkade ja puric’ide vahel. Inkade ja curaca’de vahelis ülemineku moodustasid segaverelised - inkade ja curaca’de segunemisel tekkinud segaverelised ja nn. “Päikese neitsid” (aclla’d) - need on ametniku poolt spetsiaalselt templi jaoks välja valitud tüdrukud, keda seal koolitati ja hiljem nad, kas naeti mõne üliku poolt või jäeti edasi templisse nö. Inti naistena. Curaca’de ja puric’ide vaheline üleminekuvorm oli nn. “inkad eesõiguse poolest”, need olid ketðua hõimu liikmed, kes esimesena alistusid inkadele. Inkade riigis tunti ka orjust, kuid seda üksnes sõjavangide hulgas, päritavat orjust ei tuntud (vähemalt ei olnud see väga laialt levinud), orja nimeteti yanacuna’ks. Siiski on tunda, et Tahuantinsuyus hakkasid lagunema sugukondlikud alluvussuhted, nimelt jaotati curaca’d kindla arvulise alluvate suhtega hierarhiasse: hono curaca - 10000 alluvat, paca curaca - 100 alluvat ja paca curaca abiline, kellele allus kuni kümme inimest. Hono curaca ülesannete hulka kuulus ka rahvaloendus, toiduainete kogumise ja ladustamise organiseerimine ja nendest ettekandmine. Vigade eest karistati neid väga karmilt ja mitte ainult neid, vaid kõiki inkade riigi alamaid.[82]
Sapa Inca’ks sai tavaliselt eelmise Sapa Inca poolt määratud poeg (tavaliselt vanim poeg), kusjuures poeg pidi pärinema abielust Sapa Inca ja tema õe (coya) abielust (nii oli tagatud põlvnemine Inti’st). Noor pärija sai küllaltki range ja põhjaliku koolituse oma tulevaseks valitsejaperioodiks. Esines ka juhtumeid, kus vana Sapa Inca tõmbus aktiivsest poliitikast tagasi ja lasi järeldulija võimule enne oma surma. Esmakordselt (vähemalt avalikult) rikkus otse Inti’st põlvnemise traditsioone viimane valitseja enne hispaanlasi, nimelt Atauhallpa.
Haritav maa kuulus alati ayllu’le ja ta jagati perede vahel ära vastavalt pere suurusele (maad mõõdeti erilistes “ühikutes” - tupu’des, mille suurus erines vastavalt maapinna viljakusele), äsja abiellunud noorpaar sai neli tupu’t, iga poisi sündides said nad juurde ühe ja tüdruku sündides pool tupu’t. Maad haris kogukond ühiselt, mehed ja naised koos. Saak jagati enam-vähem kolmeks: üks osa läks templitele, teine osa ladudesse (sõjaväele, varudeks ja valitsejatele) ja kolmas osa ayllu’le.[83]
Tahuantinsuyus periodiseeriti elu 9...12 erinevaks perioodiks: alla 1 kuused, alla 1, 1...9, 9...16, 16...20, 20...25, 25...50, 50...60 ja üle 60 aastased. Erinevatele perioodidele vastas erinev töökoormus, töökoormuse tipp-periood oli 16...50 aastani, alla 16 aastased olid pere ülalpidamise ja üle 50 osaliselt ja üle 60 täielikult ayllu ülalpidamisel. Iga inkade riigi alam oli kohustatud 25. eluaastaks abielluma, kui ta seda selleks ajaks ei olnud teinud, määrati ta vastava ametniku poolt nö. sundabiellu suvalise teise omavanuse vallalisega.[84]
Nagu eespool öeldud, kuulus haritav maa ayllu’le, kuid valitsejail oli üks eriline õigus, mida vastavalt vajadusele rakendati, so. mitimae - kogukonna tervikuna ümberasustamise õigus. Lisaks sellele oli riigil õigus nõuda teatud ulatuses osalemist riiklikel töödel (mita’l), seda siiski mitte üle kuu aja korraga. Mita abil ehitatigi kõik suured ehitised: teed, kanalid, kindlused, paleed, templid ja terasspõllud, ainult viimistluse tegid spetsaliseerunud töölised.[85]
Sõjaväekohuslased olid kõik mehed, sõjavägi mobiliseeriti alati selle piirkonna lähedalt, kus sõda puhkes. Professionaalseid sõdureid praktiliselt polnud, oli olemas vaid Sapa Inca ihukaitseüksus, need olid ka tema kandetoolikandijaiks.[86]
Kui nüüd võrrelda inkade riigi sotsiaalpoliitilist struktuuri näiteks Lähis-Ida piirkonna vanade riikide omadega, tuleb tunnistada, et see on paljuski neist erinev. Nagu ka eespool mainitud tekkisid seal riigid (suurriigid) alles siis, kui orjanduslik kord oli täielikult võidule pääsenud, samal ajal kui inkade riigis domineeris veel kõigis struktuurides sugukondlik printsiip, mis küll ilmautas lagunemis (õigem oleks öelda küll, et inkade poolt lagundamise) tundemärke, aga ei olnud veel lagunenud. Samas oli inkade riik tunduvalt rangemalt reglementeeritud - kõigi selle kodanike, kaasa arvatud Sapa Inca enda, käitumise määras traditsioon ja kirjutamata reeglid, erinevalt vanaidamaa valitsejatest ei võinud isegi Sapa Inca teha kõike, mida ta tahtis. Ta pidi alati arvestama oma au ja kohustusega, mille oli talle andnud esivanem Inti.[87]
Mõningaid sarnasusi võib siinkohal leida Tahuantinsuyu ja Hetiidi riigi vahel. Nimelt ka hetiitidel ei olnud nn. Vana Riigi ajal kuningal absoluutset võimu, seda kontrollis nn. tulia ja pankuð, võib piltlikult öelda siis, et ülemkoda (kuninga sugulased, tähtsamad hõimupealikud, tähtsamad väepealikud) ja alamkoda (ülikutest ohvitserid, tuhatkondade ülemad, kuninga ihukaitse). Siiski tuleb vahet teha, et Hetiitias kontrollis kuningat “parlament”, nö. objektiivne jõud, Tahuantinsuyus aga traditsioon, nö. subjektiivne jõud. Raske on siin öelda, milline jõud omab tugevamat kontrollivat iseloomu, sest nii nagu mõned Hetiidi kuningad surusid maha tulia ja pankuð’i vastuseisu, nii ka mõned inkade valitsejad loobusid traditsioonide austamisest (Atahuallpa).[88]
Hetiidi ja inkade riigi sarnasust tugevdab veel seegi, et ka hetiidid ei olnud oma esimese suurriigi moodustamise ajal (Anitta, u. -1860..-1780) veel vabanenud sugukondlikest suhetest ja lõplikult vabaneti neis alles Uue riigi prioodil (-1385...-717). Ka hetiidid toetusid oma sõjalises võimsuses mitte palga- või ülikuarmeele (Egiptus, Vana-Babüloonia, Assüüria, Vana-Hiina), vaid vabadest kogukondlastest moodustatud sõjaväele. Kuid hetiitidel puudus selline range seisuslik hierarhia, nagu inkadel ja ka ei olnud nende riik kunagi nii tsentraliseeritud, teda võib pidada isegi föderatsiooniks.[89]
Eraldi huvitav oleks võrrelda omavahel näiteks inkade, maiade ja asteekide riikide sotsiaalpoliitilist struktuuri. Sammuti oleks ka huvitav kõrvuti analüüsida Vana-Hiina riigi tekkeperioodi ja inkade riiki. Nende piirkondade puhul võiks ju arvestada teatud sarnasust algkultuurides (nende kõigi asukad on pärit ühest ja samast Aasia koldest).
Nagu on näha toodud näidetest, esineb inkade ja Lähis-Ida vanade kultuuride vahel sarnasusi, kuid piisavalt on ka erinevusi. Neid on nii maailmavaatelistes küsimustes, kui ka majanduse ja sotsiaalpoliitika vallaas.
Minu poolt läbiviidud võrdlus on rohkem pinnapealne ja ei lasku kusagil väga detailidesse - esiteks nõuaks see rohkem teadmisi, aega ja ruumi ja teiseks tuleks siis piirduda vaid kahe kultuuri, ja veel parem, kahe kultuuri konkreetse elemendi võrdlusele.
Eraldi võiks võrrelda näiteks inkade riigi alistajate, konkistadooride ja inkade endi maailmapilti, majandust ja teisi eluvaldkondi. Sellest aspektist lähtudes võiks analüüsida ka inkade mõju neile järgnenud Hispaania koloniaalperioodile.
Eraldi oleks huvitav võrrelda ka asteekide, maiade ja inkade kultuuri. Neis peaks olema rohkem sarnasusi, pärinevad ju nende asukad ühest algkultuurist. Oma töös ma hoidusin neid teadlikult otseselt võrdlemast, üritasin siiski rohkem keskenduda Lähis-Ida piirkonnale.