Enesetõestusest, ühiskonna arengust, õppimise tehnoloogiast, oma laest, teadlase julgusest, mõtte iseseisvusest, tööviljakusest, tuleviku ühiskonnast.
Ilmunud ajakirjas “Horisont” 4/1970, lk. 49-53. Ilmub toimetuse loal. Vaata ka Aleksandr Aleksandrovi lühibiograafiat.
Vestles Juhan Kivi.
Milles väljendub Teie arvates inimese põhiolemus?
Loomingus. Väide, et ainult beethovenid ja tolstoid loovad, ei pea paika. Kõik normaalsed inimesed on loojad. Vaadelgem ükspuha missugust tegevust. Kas või supi keetmist. Igaüks keedab omamoodi. Ikka on midagi uut moodi.
Nii supi keetmine, kampsuni kudumine kui ka romaani kirjutamine on ühesuguse olemusega protsessid. Võib ainult küsida, kus on loominguline natuur rohkem välja arenenud.
Ja nii igas asjas. Igal alal leidub inimesi, kes teevad midagi niisugust, mida varem pole tehtud. Kaupmehed ilmusid ju seetõttu, et oli keegi, kes meisterdas eseme, mis erines olemasolevatest ja mida paljud tahtsid endale saada.
Inimene tõestab ennast just sellega, et ta teeb midagi omapärast, et ta loob. Loominguta ühiskond ei areneks.
Kas tähendab see, et ühiskonda ei saa loomingust lahus käsitleda?
Ka loomariigis võib ühiskonda leida. Näiteks sipelgatel. Aga neil pole ajalugu nagu inimestel. Inimeste ühiskond on aegade jooksul tundmatuseni muutunud. Homo sapiens kui bioloogiline liik aga endiseks jäänud.
Inimene ei päranda järeltulijaile mingit spetsiifilist tegutsemisviisi või kindlailmelist refleksi. Ta omandab pärilikkuse teel üksnes teatavad potentsiaalsed võimed arenguks. Ükskõik mis alal! Milline ta mingis konkreetses ühiskonnas on — see näitab vaid tema realiseeritud olemust. Mõnes teises ühiskonnas võib see teisiti realiseeritud saada. On vist isegi võimatu ennustada, milleni inimene kord välja jõuab. Kõik oleneb tema loomingust.
Öeldakse, et iga ühiskond realiseerib mingit etteantud programmi, mille elluviimisel täidab igaüks kindlat rolli. Kogu ajalugu kujutletakse näidendina, mida inimesed mängivad. Igaühel on oma osa.
Loominguline tegutsemine tähendab aga selle n.-ö. ettemääratud rolli hülgamist ja olemasolevate standardite muutmist. Vastastikuses seoses toimivate tegutsemisviiside terviklus määrab ühiskonna struktuuri. Looming ei võimalda selle igavest jäigastumist.
Ja ajalugu seisnebki tegelikult just selles, et lammutatakse endised ja luuakse uued tegutsemisviisid, mitte selles, et valitses näiteks Napoleon Bonaparte, siis Louis XVIII, Charles X jne. See viimane moodustab vaid ajaloo fassaadi. Tõeline sisu on ikkagi inimtegevuse vormide muutumises. Selle aluseks on aga looming. Parim näide: Oktoobrirevolutsioon.
Mingil määral meenutab ajalooline areng elusa looduse evolutsiooni. Evolutsiooniks ainult pärilikkusest ei piisa. Suur tähtsus on ka muutlikkusel, mis põhjustab mutatsioone. Nii ka ühiskonnas. Tekivad uued ideed. Neid hakatakse rakendama. Ja ongi mutatsioon käes. Edasi toimib juba sotsiaalse valiku mehhanism. Kui uuendus ei ole inimestele vastuvõetav ja jääb realiseerimata, siis ta hääbub. Kui uus idee osutub aga kasulikuks ja inimesed võtavad ta omaks ning hakkavad levitama ja realiseerima, siis tähendab see arengut, mis viib ühiskonna struktuuri muutumisele. Ajaloo käigu määrab inimeste loominguline initsiatiiv koostoimes sotsiaalse valikuga.
Kui loomingul on nii tohutu tähtsus, kas ei tuleks seda kuidagi investeerida?
Loomingut ei saa planeerida. Probleem on hoopis selles, et luua niisugused tingimused, mis võimaldavad, virgutavad ja toetavad loomingut. Samuti peab olema võimalus teha loomingu produktsiooni osas tarka valikut.
Niisiis, veelkord tingimused! Näpuga ettenäitamine tuleb kurjast. Kui on võimekad inimesed ja tingimused loominguks, on ka tulemused paremad kui käsu korras saaduna.
Viimasel ajal on võimeka ja loomingulise isiksuse kujunemine omandanud üldsuse hulgas suurt kõlapinda. Kahtlemata on siin väga palju ära teha üldhariduslikel ja kõrgematel koolidel. Kuid mida võiks ja peaks igaüks individuaalselt tegema, et saada tõeliselt loominguliseks isikuseks?
Alustagem või kõige argipäevasemast. Õppimisest. Õppida võib ju mitmelaadselt. Näiteks loengu konspektist. Või ainult õpikust. Aga võib ka mitme eri loengu ja raamatu põhjal. Ja teha siis selgeks, milline käsitlus on kõige õnnestunum.
Paljud üliõpilased lepivad aga üksnes sellega, mida professor loengul rääkis. Kuid niiviisi talitades nad poogivad endale vaid autoritaarset mentaliteeti. Kuidas professor ütles, nii ka on. Mõne muu seisukoha olemasolust polnud üliõpilasel aimugi. Seetõttu, et ta ei viitsinud materjali iseseisvalt uurida ja läbi töötada. Kord juhtus eksamil, mida ma vastu võtsin, niisugune lugu. Üliõpilane oli ette valmistanud ainult ühe õpiku järgi. Mind assisteerinud Juri Fjodorovitš Borissov — praegu on ta juba ise professor — jäi lausa nõutuks: “Mis teha!? See üliõpilane rääkis ju püha lollust!”
“Mis Te, Juri Fjodorovitš, siis kohe nii. Just täpselt nõnda on kirjas, nagu üliõpilane rääkis…” Ja ma nimetasin professori raamatu, mida üliõpilane peast ette kandis. “Kui see professor sellist jama ajab, mis võib siis üliõpilasega teha. Kirjutame talle matriklisse “hea”.”
Tihtipeale võib kuulda, kuidas noored isikukultust ja autoriteetide ees lömitamist hukka mõistavad. Kuid samast pahest ei ole nad sageli ka ise vabad. Teadlasele ei ole peale tõe ühtki muud jumalust ja peale tõe kultuse ühtki muud kultust. Newtonit, Einsteini jt. austatakse nende suurte saavutuste pärast, aga mitte seetõttu, et just nimelt Einstein või Newton nii või naa ütles…
Teiseks. Tarvis on ülesandeid lahendada. Ainult see, kes peamurdmist ei põlga, jõuab lihtsate ülesannete juurest keeruliste teoreemide tõestamiseni. Ja kes rohkem treenib, see kaugemale jõuab. On üks totter arvamus, et mõtted võivad peast iseenesest vallanduda. Ka iseseisvat mõtlemist on vaja maast-madalast harjutada. Algul lihtsamates ja hiljem keerukamates situatsioonides.
Ja kolmas oluline moment. Vaja on õppida mõtlema igasugustes tingimustes ja pidevalt. Selline ettekujutus, et looming sünnib üksnes kirjutuslaua taga, kabinetis või laboratooriumis, ei ole õige. Mäletan hästi, kui õppisin teisel kursusel. See oli esimesel viisaastakul. Kehtis kaardisüsteem ja järjekorrad olid küllalt pikad. Nii ma mõtlesingi leivajärjekorras ühe integreerimismeetodi läbi. Hiljem tuli välja, et peale minu polnud seda kursusel keegi selgeks saanud.
Ja neljandaks. Öeldakse, igaühel oma lagi. See ei anna sugugi põhjust mõttelaiskuse õigustamiseks. Inimene peab alati võimete piiril edasi liikuma ja püüdma oma lage alalõpmata kõrgemale tõsta.
Võib esineda ka teine äärmus. Valitakse liiga kõva pähkel, mida ei suudeta katki hammustada. Siis kaob eneseusaldus ja tekib tossikese tunne.
Minul isiklikult on järgmine filosoofia — tuleb valida kahesuguseid ülesandeid. Ühed olgu sellised, mille lahendamises võib enam-vähem kindel olla. Peale selle on kasulik hoida mõte pidevalt mõnel niisugusel probleemil, mille lahendamine näib isegi lootusetu olevat. See probleem võib väsimuse hariastmetel silmapiirilt kaduda ja vaimujõu puhangutel mõttefookusesse tõusta. Siis seisadki silm silma vastu sellega, mis on tõeliselt suur ja tõeliselt raske. Selle tundmine ja võitmine õilistabki inimest.
Niisiis, keskendumine, pidev mõtlemine ja lihtsamatelt ülesannetelt, probleemidelt üleminek üha keerukamatelel koos jõupingutuste järkjärgulise suurendamisega — see ongi kogu tehnoloogia.
Kõik muu on juba spetsiifiline. Mina tegelen näiteks geomeetriaga. Matemaatiku loomingus on eriline koht intuitsioonil. Tema peas sünnib ja transformeerub tuhat erisugust kujutist, millega mõte mängib.
Vahel võib juhtuda, et teadlane genereerib matemaatilise intuitsiooni mõjul selliseid vilju, mis on tõeliselt enneolematud. Nii oli näiteks Schrödingeri ja Diraciga. Niisuguses olukorras on vaja suurt julgust. Tavaliselt muututakse just heureka puhul arglikuks: “Äkki naerdakse välja!… Ja kui idee ongi õige, siis paneb see ju kahtluse alla sellise soliidse autori ja teooria nagu…”
Teadlase ja jultunud lolli vahe ei ole hoopiski selles, et teadlane on tagasihoidlik ja jõhkard julge, vaid selles, millel nende julgus rajaneb. Jõhkardit iseloomustab tühipaljas jultumus — peale jultumuse pole tal midagi. Teadlase julgus põhineb aga teadmisel, kui ta oma eriskummalise idee ära tõestab, siis tähendabki see tõde.
Seepärast ei tohigi teadlane kunagi kohkuda, ükskõik kui hullumeelne ta idee ka ei oleks, vaid peab sellele põhjendatud tõestuse andma.
Meenutagem siinkohal vana kapteni sõnu Lev Tolstoi jutustusest: “Minu arvates on vapper üksnes see, kes teeb, mida vaja.” Selles lauses peitub sügav mõte. Mida on vaja teha — seda polegi alati nii lihtne taibata. Vaat, Einstein tõepoolest taipas, mida on vaja teha, ega jahmerdanud tühiste asjadega. Sellega ta oma vaprust teaduses ilmutaski. Samuti talitasid ka Bohr, Darwin ja paljud teised kuulsad teadlased.
Ja veel. Oma olemuselt tähendab looming olemasoleva piiridest väljumist. Kui inimene loob, saadab ta midagi omapärast korda, mida varem pole keegi teinud. Loominguks on tingimata vaja mõtte, tegevuse ja üldse iseloomu iseseisvust.
Lobatševski pöördus aga noorte poole järgmiste sõnadega: “Armastage kuulsust!” Seda on nagu kummaline kuulda. Kuid ta ei mõelnud siin odavat kuulsaks saamist, vaid seda, et inimese mõõdupuuks olgu kuulsad teod. Ta peab püstitama endale suure eesmärgi ja jõudma selleni. Nii toimivad näiteks revolutsionäärid, kes võitlevad ühiskonna põhjaliku ümberkorraldamise eest, ja teadlased, kes teaduses revolutsioone korraldavad.
Nagu näete, ei ole teadlase suhtes nõuded sugugi tagasihoidlikud. Kuid see-eest on tema töö sügavalt loominguline. Looming pakub aga loojale suurimat rahuldust, mida ta eales tunda võib. Kuid ärgem unustagem ka loomingu sotsiaalset tähtsust.
Mis Te arvate, kas edaspidi loomingu sotsiaalne tähtsus suureneb või kahaneb?
Me kõik räägime, et kaob vaimse ja füüsiline töö vahe. Tegemist ei ole siin ainult sotsiaalsete erinevuste kaotamisega. Mõte on hoopis sügavam. Praegu on niisugune olukord, kus peab tegema ka sellist tööd, mida võib-olla ei tahakski teha. Palju tuleb teha standardset. Töö aga peab olema inimese kui looja olemuse väljendaja — selles on asja tuum. Igaühel peab olema võimalus oma individuaalsuse kätkemiseks töös. Kuni konveier eksisteerib, ei ole veel inimlikku tööd selle sõna sügavas tähenduses. Nii galeeris kui konveieri taga on töö mehaaniline.
Juba praegu on ilmselge, et uue ühiskonnakorra võit oleneb tööviljakusest. Tööviljakuse suurenemine aga teaduse ja tehnika progressist. Teaduse ja tehnika progress aga inimeste loomingulistest võimetest ja sellest, kuidas neid realiseerida suudetakse. Kõige arenenumast kapitalistlikust suurriigist võime ainult sedavõrd ette minna, kuivõrd me suudame mobiliseerida oma ühiskonna liikmete loomingulisi võimeid, luua loomingu õitsenguks soodsaid tingimusi ja realiseerida tulemusi.
Kui me seda tõsiselt ei võta, ei saa ka tõsiselt juttu teha ettejõudmisest. Me võime kuitahes palju lobiseda tööviljakusest ja plaani täitmisest, kui aga asja tõsiselt käsile ei võta, ei muutu midagi. Plaanitäitmisega on siis lood halvad, kui inimest pannakse ainult plaani täitma, aga mitte looma. Kapitalistliku ühiskonna edestamine sõltub otseselt sellest, kuipalju me ennast loojana realiseerime.
Arvan, et tuleviku ühiskond kujuneb millekski seesuguseks, nagu oli vana-kreeka antiikühiskond. Aristotelesed, eukleidesed, archimedesed jne. aiva loomingu, gümnastika ja enesearendamisega tegelevadki. Aga orjad ei ole enam inimesed, vaid… masinad. Masinate kätte läheb kogu standardne töö. Inimestele jääb üksnes looming. See tähendakski inimese vabanemist ja astumist vabaduse riiki.
Need on kokkuvõtlikult meie maa ühe kuulsama teadlase, kumerate ja üldisemate mitteregulaarsete pindade teooria looja, NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemiku Aleksandr Aleksandrovi mõtted, arvamused ja seisukohad nimetatud küsimustes, mis ta avaldas kohtumisel Novosibirskis.
Loodud: 16.01.2001
Muudetud: 13.10.2004