Dumoise oli Meridkis meie tsiviilarst ja me hüüdsime teda Unimütsiks, sest ta oli tüse unine mehike. Ta oli hea arst ega läinud kunagi kellegagi pahuksisse, isegi mitte meie maakonnaülema abiga, kellel olid paadimehe kombed ja hobuse taktitunne. Ta abiellus neiuga, kes oli sama töntsi ja unise ilmega nagu ta ise. Too neiu oli preili Hillardyce, kelle isa oli Berarsist pärit "Squash" Hillardyce, kes oli juhtumisi abiellunud oma ülemuse tütrega. Aga see on hoopis teine lugu.
Mesinädalad kestavad Indias harva rohkem kui nädal, kuid miski ei takista abielupaaril seda kahe või kolme aastani pikendamast. India on üksteisest sisse võetud abieluinimeste jaoks tore maa. Nad saavad elada täiesti omaette ja häirimatult - mida Unimütsid ka tegid. Need kaks väikest inimest tõmbusid pärast abiellumist ilmaelust tagasi ja olid väga õnnelikud. Loomulikult olid nad aeg-ajalt sunnitud korraldama mõne õhtusöögi, ehkki nad seeläbi endale ühtegi sõpra ei hankinud ja asundus elas oma elu edasi ning ei mõelnudki nende peale, nentides üksnes vahel, et Unimüts oli üks igavesti vahva vennike, ehkki tuim. Tsiviiltohter, kes kellegagi pahuksisse ei lähe, on haruldus, kellesse ka vastavalt suhtutakse.
Vaid vähestel õnnestub Robinson Crusoed mängida - eriti Indias, kus me elame hõredalt ja sõltume väga üksteise abivalmidusest. Dumoise talitas valesti, kui ta tervelt aastaks elust tagasi tõmbus ja ta mõistis seda viga, kui kõige suuremate külmade aegu puhkes asunduses tüüfuseepideemia ja ta naine sellesse haigestus. Dumoise oli vaikne uje mehike ja alles viiendal päeval hakkas talle koitma, et proua Dumoise ei hõõgunud mitte harilikus palavikus ja kulus veel kolm päeva, enne kui ta söandas inseneriproua Shute'i poole minna ning vargsi oma murest rääkida. Indias on üldiselt levinud teadmine, et arstid on tüüfuse vastu väga abitud. Surm ja põetajad peavad selle lahingu minut minutilt, samm sammult isekeskis maha pidama. Proua Shute oleks Dumoise'l tema "kuritegeliku viivituse" eest - nagu ta seda nimetas - äärepealt kõrvad tuliseks teinud ja läks sedamaid vaest noorikut vaatama. Tol talvel oli meil asunduses üldse seitse tüüfusejuhtu ja kuna keskmine suremus sellesse on üks viiest, siis olime kindlad, et keegi meist hinge heidab. Kuid kõik andsid endast parima. Naised istusid naisi põetades ja mehed läksid ja hoolitsesid tõbiste poissmeeste eest ja me võitlesime nende tüüfusehaigete eest viiskümmend kuus päeva ja tõime nad Varjude Orust võidukalt välja. Ent just siis, kui me arvasime, et kõik oli möödas ja tahtsime võidu auks tantsupeo korraldada, halvenes väikese proua Dumoise' tervis uuesti ja ta suri nädal hiljem ja asundus kogunes matustele. Dumoise murdus haua ääres täiesti ja ta tuli minema toimetada.
Pärast naise surma varjus Dumoise oma majja ega lasknud end lohutada. Ta täitis oma kohustusi eeskujulikult, kuid me kõik leidsime, et ta peaks puhkusele minema ja tema teenistuskaaslased soovitasidki tal seda teha. Dumoise oli selle ettepeanku eest väga tänulik - tollal oli ta tänulik iga asja eest - ja asus jalgsiretkele Chinisse. Chini asub Simlast umbes kahekümne päevateekonna kaugusel keset mägesid ja kui teid vaevab hingehäda, mõjub sealne maastik teile hästi. Teie tee viib läbi suurte hääletute seedrimetsade ja mööda suurtest hääletutest kaljudest ja üle suurte vaiksete rohumaade, mis pakatavad nagu naise rinnad, ja tuul rohus ja vihm seedrites teevad "Kuss...kuss...kuss." Nõnda siis pakkis väike Dumoise oma asjad retkeks Chinisse, et oma leina täissuure fotokaamera ja jahipüssi abil leevendada. Ta võttis kaasa ka tarbetu kandja, sest mees oli olnud tema naise lemmikteener. Too mees oli loru ja varas, kuid Dumoise usaldas kõik tema hoolde.
Chinist tagasi tulles tegi Dumoise läbi Huttoo mäestikuharus asuva metsakaitseala kõrvalepõike Bagisse. Mõned suured rännumehed ütlevad, et uhkemat jalgsiteekonda kui Kotegarhist Bagisse annab siin ilmas otsida. Tee kulgeb läbi pimeda niiske metsa ja lõpeb äkitselt kõleda mäenõlva ning mustade kaljude juures. Bagi postijaam on kõigile tuuletele valla ja seal on lõikavalt külm. Bagis käiakse üpris harva. Võib-olla oligi see põhjus, miks Dumoise sinna läks. Kell seitse õhtul tegi ta peatuse ja tema kandja läks mäest alla külla, et järgmiseks päevaks kulisid hankida. Päike oli loojunud ja kaljude vahel hakkas lõõtsuma öötuul. Dumoise nõjatus veranda käsipuule ja ootas kandja tagasitulekut. Too naases peaaegu kohe pärast seda kui oli silmist kadunud ja sellise rutuga, et Dumoise arvas, et ta oli karuga vastamisi juhtunud. Kandja silkas kõigest väest mööda nõlva üles.
Kuid mitte karu polnud teda kohutanud. Mees sööstis verandale ja langes maha, veri ninast purskamas ja nägu tuhkhall. Siis korises ta: "Ma nägin Memsahibi! Ma nägin Memsahibi!"
"Kus?" küsis Dumoise.
"Seal all, teel külla. Tal oli seljas sinine kleit ja ta tõstis oma kübaraloori üles ja ütles: "Ram Dass, anna Sahib`ile edasi minu salaam ja ütle talle, et ma kohtun temaga järgmisel kuul Nuddeas." Siis jooksin ma ära, sest mul oli hirm."
Ma ei tea, mida Dumoise seepeale ütles või tegi. Ram Dass väidab, et ta ei öelnud midagi, vaid kõndis terve külma öö verandal edasi-tagasi ja ootas, et Memsahib üles mäele tuleb ja sirutas käsi pimedusse nagu hullumeelne. Kuid Memsahib ei tulnud ja järgmisel päeval jätkas Dumoise teed Simla poole, iga tund oma kandjat küsimustega üle puistates.
Ram Dass mõistis öelda vaid seda, et ta oli kohanud proua Dumoise'i ja et naine oli oma loori üles tõstnud ja öelnud talle sõnumi, mille ta oli nagu kord ja kohus Dumoise'le edasi andnud. Ram Dass jäi nendele sõnadele kindlaks. Ta ei teadnud, kus asus Nuddea, tal polnud Nuddeas ühtki sõpra ja ta ei kavatsenud kunagi Nuddeasse minna isegi juhul, kui ta palka kaks korda tõstetaks.
Nuddea asub Bengaalis ja ühe Punjabis tegutseva arstiga pole sellel vähimatki pistmist. See asub rohkem kui tuhat kakssada miili Meridkist lõuna pool.
Dumoise läks peatumata läbi Simla ja naases Meridkisse, et võtta oma tööasjad üle mehelt, kes oli teda ta reisi ajal asendanud. Mõned kuluarved tahtsid klaarimist ja mõned tervishoiuülema hiljutised korraldused arvesse võtmist ja kokkuvõttes kulus ülevõtmiseks terve päev. Õhtul jutustas Dumoise oma toakaaslasele, vanale sõbrale poissmehepäevilt, mis Bagis oli juhtunud, ja sõber ütles, et Ram Dass oleks sama hästi võinud valida Tuticorini, kui tal sinna mingit asja oli.
Samal hetkel saabus telegraafiteenistuse jalaväelane telegrammiga Simlast, milles Dumoise'l kästi Meridkis asjaajamine pooleli jätta ja minna kohemaid eriülesandega Nuddeasse. Seal oli puhkenud äge koolera ja pidevas personalinappuses vaevlev Bengaali valitsus oli Punjabist ühe arsti ajutiselt endale palunud.
Dumoise viskas telegrammi üle laua ja sõnas: "Mis sa ütled?"
Teine arst ei vastanud. Tal polnud midagi öelda.
Siis meenus talle, et Dumoise oli teel Bagist läbi Simla tulnud ja võis seal vabalt kuulda värsket uudist oma eelseisvast üleviimisest.
Ta üritas seda pähe tulnud kahtlust kuidagi küsimuseks vormida, kuid Dumoise katkestas teda, öeldes: "Kui ma oleksin seda ihanud, ei oleks ma Chinist üldse tagasi tulnud. Ma käisin seal laskmas. Ma tahan elada, sest mul on mõndagi teha... kuid mul ei ole ka kahju."
Sõber langetas pea ja aitas Dumoise' äsja lahti tehtud kohvreid videvikus uuesti kinni pakkida. Ram Dass astus sisse, lambid käes.
"Kuhu Sahib minema hakkab?" küsis ta.
"Nuddeasse," vastas Dumoise vaikselt.
Ram Dass klammerdus Dumoise' põlvede ja saabaste külge ja anus teda, et ta ei läheks. Ram Dass nuttis ja ulgus, kuni ta ruumist välja aeti. Seejärel sidus ta kogu oma vara kompsu ja tuli tagasi soovituskirja küsima. Ta ei kavatsenud Nuddeasse minna, et näha oma Sahibi surma ja võib-olla ka ise surra.
Niisiis maksis Dumoise talle palga välja ja sõitis üksipäini Nuddeasse. Tema sõber jättis temaga jumalaga nagu surmamõistetuga.
Üksteist päeva hiljem oli ta juba oma Memsahibi juures: ja Bengaali valitsus pidi Nuddea epideemiaga võitlemiseks uut arsti nõudma. Esimesena saabunu lebas surnult Chooadanga postijaamas.
Tõlkinud
Jüri Nastik