Algas uus ajajärk - tühi, kaine ja rõõmutu nagu valge paberileht. Tubades kondas ringi meie uus teenijatüdruk, verevaene, kahvatu ja otsekui ilma kontideta Genia. Kui teda seljale patsutati, hakkas ta väänlema, ajas ennast pikaks nagu madu või lõi nurru nagu kass. Tal oli ilmetu kaame nägu ja isegi ta silmalaud olid seespoolt valged. Ta oli nii hajameelne, et tegi vahel vanadest kirjadest ja arvetest sousti; see maitses jõle ega sündinud süüa.
Tollal oli mu isa igatahes surnud. Ta oli surnud juba mitu korda - alati teatud mööndustega, mis panid meid muutma oma suhtumist tema surma fakti. Sellel olid omad head küljed. Niimoodi tükkhaaval surres oli isa meid oma lahkumisega ära harjutanud. Me muutusime tema tagasitulekute suhtes vähehaaval ükskõikseks - iga järgmine neist oli lühem ja armetum. Tema iseärasused olid tema kunagises toas ennast juba laiali laotanud ja pesitsesid seal, moodustades kohati pentsikuid sarnasusi, mis olid ülimalt väljendusrikkad. Tapeet hakkas mõnes kohas matkima tema harjumuspärast närvilist silmatõmblust; lilleseade koondus tema nukraks naeratuseks, mis oli sümmeetriline nagu trilobiidi fossiiljäljend. Mõneks ajaks loovutasime me laia koiku tema tuhkrunahkadega ääristatud kasukale. See kasukas hingas. Väikeste ühteõmmeldud ja üksteist hammustavate loomade kabuhirm lainetas selles abitute hoovustena ja hääbus karusnaha kurdudesse. Kui kõrv selle vastu panna, võis kuulda magavate loomade meloodilist ühtesulavat nurrumist. Sellisel hästi pargitud kujul, keset tuhkruid, surmamiste ja öiste paaritumiste nõrka hõngu oleks mu isa võinud hingitseda saata mitu aastat. Kuid kõik läks teisiti.
Ühel päeval tuli ema linnast koju, näol murelik ilme.
"Kas tead, milline õnnelik juhus, Josef," ütles ta. "Ma sain ta trepilt kätte, kui ta astmelt astmele hüppas..." ja ta kergitas taskurätiku taldrikult, millel oli midagi. Tundsin ta kohe ära. Sarnasus oli hämmastav, ehkki ta oli nüüd krabi või suur skorpion. Vahetasime emaga pilke: muundumise kiuste oli sarnasus uskumatu.
"On ta elus?" küsisin ma.
"Muidugi. Jaksan teda vaevalt kinni hoida," vastas ema. "Kas panen ta põrandale maha?"
Ta asetas taldriku maha ja me kummardusime isa kohale ning uurisime teda tähelepanelikult. Tema kergelt liikuvate arvukate kõverjalgade vahel oli õõnsus. Näis nagu oleks ta oma ülestõstetud sõrgade ja tundlatega kuulatanud. Ma kallutasin taldrikut ja isa astus ettevaatlikult ning kergelt kõheldes põrandale. Kui ta puudutas tasast pinda enda all, võpatasid kõik ta jalad äkitselt ja tema jäigad liigesed naksatasid. Panin talle käe ette. Ta kõhkles, uuris takistust oma tundlatega, tõstis siis sõrad üles ja pööras kõrvale. Lasime tal minna enda valitud suunas, kus polnud mööblit, mille taha ta oleks võinud peitu pugeda. Sujuvate nõksakutega oma jalgerodul joostes jõudis ta seinani ja vudis kordagi peatumata sellest hõlpsasti üles, enne kui me jõudsime teda takistada. Judisesin vaistlikust jälkusest vaadates, kuidas ta tapeeti mööda üha kõrgemale ronis. Isa jõudis väikese seinakapini, jäi hetkeks selle serva külge rippuma, kobades pinnast sõrgadega, ja ronis siis kappi.
Isa avastas meie korterit uuesti krabi vaatevinklist; ilmselt tajus ta kõiki esemeid oma lõhnameelega, sest hoolika vaatluse kiuste ei leidnud ma tal ühtki nägemiselundit. Ta tundus põhjalikult uurivat kõiki esemeid, mis talle ette jäid; peatus ja kompas neid oma tundlaga, kobas siis neid sõrgadega otsekui neid järele katsudes ja nendega tutvudes; mõne aja pärast jättis ta need sinnapaika ja jätkas oma teed, pisut kergakil tagakeha järel lohisemas. Samamoodi käitus ta ka leiva- ja lihatükikestega, mis me põrandale viskasime lootuses, et ta need ära sööb. Ta uuris neid põgusalt ja jooksis edasi, mõistmata, et need olid söödavad.
Vaadates neid põhjalikke uurimisretki võinuks arvata, nagu oleks isa jonnakalt ja väsimatult midagi otsinud. Aeg-ajalt jooksis ta köögi nurka, ronis tilkuva veevaadi alla ja jõi ilmselt loigust vett.
Vahel kadus ta terveteks päevadeks kuhugi. Paistis, et ta sai söömata väga hästi hakkama, ilma et see oleks tema elujõudu kahandanud. Häbi- ja jälestusega varjasime me päeval oma salahirmu, et võib öösel meie juurde voodisse ronida. Kuid seda ei juhtunud kordagi, ehkki ta päeval uitas üle terve mööbli. Eriti meeldisid talle tühimikud kappide ja seina vahel.
Meile ei jäänud märkamatuks teatud mõistuse ilmingud ja koguni huumorimeel. Näiteks ilmus isa eine ajal alati söögituppa, ehkki tema osavõtt sellest oli puhtsümboolne. Kui söögitoa uks oli lõuna ajal kogemata suletud ja isa teise tuppa jäetud, kriipis ta uksealust ja jooksis pilu juures edasi-tagasi, kuni me talle ukse lahti tegime. Aja jooksul õppis ta oma sõrgu ja jalgu ukse alla pistma ja usina manööverdamise peale õnnestus tal viimaks oma keha läbi pilu külitsi söögituppa pressida. See näis talle lõbu valmistavat. Ta jäi siis laua all seisma ja lebas päris vaikselt paigal, tagakeha kergelt tukslemas. Nende rütmiliste tuksete tähendus jäi meile selgusetuks. Need jätsid nilbe ja nurjatu mulje, kuid väljendasid ühtlasi üpris mõnusat ning lustlikku rahulolu. Meie koer Nimrod läks aeglaselt tema juurde, nuusutas teda kõhklevalt, aevastas ja läks ükskõikselt minema, oskamata asjast midagi arvata.
Samal ajal jäi meie majapidamine üha enam laokile. Genia magas päevad läbi, kõhetu keha sügavatest hingetõmmetest usjalt siuglemas. Tihti leidsime me supi seest niidirulle, mis ta oli hajameelselt koos juurviljadega potti visanud. Meie kauplus oli lahti nii päeval kui ööl. Ägeda tingimise ja vaidlemise saatel käis pidev müük. Tagatipuks tuli onu Karl meie juurde elama.
Ta oli kummaliselt rõhutud ning vaikne. Ta nentis ohates, et pärast hiljutisi õnnetuid läbielamisi oli ta otsustanud oma elulaadi muuta ja pühenduda keelte õppimisele. Ta ei käinud kunagi väljas, vaid istus luku taga kõige kaugemas toas, kust Genia oli kõik vaibad ja kardinad ära koristanud, sest ta ei sallinud meie kostilist. Seal ta siis vanu hinnakirju lugedes oma aega mööda saatis. Mitu korda üritas ta isale meelega otsa astuda. Õudushüüete saatel käskisime tal kohe järele jätta. Seepeale ta ainult naeratas kõveralt omaette, kuna isa, kes ei mõistnud, millises ohus ta oli viibinud, ringi siiberdas ja uuris mingeid laike põrandal.
Ehkki mu isa oli jalgadel kärme ning liikuv, oli tal kõigi koorikloomadega ühine omadus - kui ta selili keerati, muutus ta peaaegu liikumisvõimetuks. Oli kurb ja hale vaadata, kuidas ta meeleheitlikult siputas kõiki jäsemeid ja lasi abitult oma telje ümber ringiratast. Suutsime vaevu hoida pilku tema suisa häbitult silmatorkaval anatoomial, mis paistis lageda liigendatud kõhu all kätte nagu peopesal. Taolistel puhkudel suutis onu Karl vaevu hoiduda isale peale astumast. Tormasime talle appi, käes mingi ese, millest ta sõrgadega kõvasti kinni haaras ja kähku uuesti normaalse asendi võttis; seejärel pistis ta välkkiirelt siksakitades topeltkiirusega jooksu, otsekui tahtes pageda oma inetu selitamise mälestuse eest.
Pean ennast sundima, et tõetruult kirjeldada seda uskumatut tegu, mida mu mälu veel nüüdki tõrgub meenutamast. Ma ei saa tänase päevani aru, kuidas küll meist said selle teadlikud toimepanijad. Küllap sundis meid selleks veider saatus, mis ei hooli teadvusest ega tahtest, vaid allutab need endale, mistõttu me nagu hüpnoosiseisundis suhtusime rahulikult asjadesse, mis oleksid meid muidu õudusega täitnud.
Rängalt vapustatult küsisin ma emalt meeleheitel üha uuesti: "Kuidas sa võisid seda teha? Oleks Genia seda teinud - aga sina ise?" Ema puhkes nutma, väänutas käsi ega osanud midagi vastata. Kas ta oli arvanud, et isale on nõnda parem? Kas ta pidas seda ainsaks väljapääsuks lootusetust olukorrast või tegi ta seda ettekujutamatust mõtlematusest ning kergemeelsusest? Saatusel on varuks tuhat riugast, kui ta otsustab meid allutada oma mõistetamatutele tujudele. Hetkelisest meelepimedusest, põgusast tähelepanematusest piisab, et osutuda kurikavala teo tööriistaks, otsustada Scylla ja Charybdise vahel. Hiljem võime me selle teo üle lõputult aru pidada, seletada oma motiive, püüda mõista oma tegelikke kavatsusi; kuid tegu ise jääb pöördumatuks.
Kui isa vaagnal tuppa kanti, tulime me mõistusele ja taipasime selgesti, mis oli juhtunud. Ta lebas keetmisest suure ja tursununa, helehall ja süldistunud. Istusime tummaks löödult. Ainult onu Karl küünitas oma kahvli vaagna poole, kuid pani selle kohe ebaledes käest, meie pilku vältides. Ema käskis selle elutuppa viia. Pärast seisis see sametriidega kaetult seal laual, perekonnapiltide albumi ja mängutoos-sigaretikarbi kõrval, ilma et me oleksime sellest rohkem välja teinud.
Kuid mu isa maised rännakud ei olnud sellega veel lõppenud ja järgnev - selle loo jätk, mis ületab kõik piirid - on veel kõige kurvem. Miks ta küll ei loobunud, miks ta ei tunnistanud oma lüüasaamist, kui selleks oli igati põhjust ja isegi Saatus poleks saanud teda enam hullemini nöökida? Pärast seda, kui ta oli mitu nädalat liikumatult elutoas olnud, õnnestus tal kuidagi plehku pista ja vähehaaval toibuda. Ühel hommikul avastasime, et vaagen oli tühi. Selle äärel, hangunud tomatikastmes ja kalasüldis, millel olid tema põgenemise jäljed, lebas üks jalg. Ehkki ta oli keedetud ja vedas jalgu järel, oli ta säilinud jõu abil ennast kuhugi lohistanud, et alustada kodutut ringirändamist, ja me ei näinud teda enam kunagi.
Tõlkinud
Veiko Vaskuss