Kuid ehkki "Sinine Lohe" kandis nüüd hotelli nimetust ja tegi iga aastaga üha paremat äri, oli see aastate jooksul väga vähe muutunud. See oli endistviisi meeldivalt vanaaegne; isepärased vanad toad polnud muutunud, vana inglise köök oli endine ja siit ei maksnud otsida midagi võõrapärast ega uuemoelist. Prantsuse kokal ja saksa kelneril polnud siia asja ja osalt püsis võõrastemaja hea maine just sellel. Need, kes tahtsid peatuda "Sinises Lohes", pidid endale toa aegsasti ette kinni panema.
Ka professor Latham kavatses peatuda "Sinises Lohes", sest tal oli väärt asjade peale hea nina. Cambridge'is, kus tema päralt oli Assüüria ajaloo õppetool, oli ta rohkem tuntud portveinide asjatundjana kui loengupidajana, ja kui tema soovitas mõnda hotelli, siis võis päris kindel olla, et nii köök kui veinikelder ei jätnud vähematki soovida. Niisiis pani ta toa endale varakult kinni ja sõitis juuli keskpaigas Saltminsterisse, et seal kuus nädalat rahus veeta ja viitsimist mööda oma tulevase raamatu käsikiri üle vaadata.
"Sinises Lohes" ootas teda talle igati meelepärane tuba. See paiknes maja kõige vaiksemas ja kõrvalisemas osas, pika koridori lõpus, ja sellest avanes vaade mereni ulatuvatele soolasoodele. Tuba asus maja enamkäidavatest ruumidest tükk maad eemal ning selle aknad paiknesid hoone tagumises, mitte tänavapoolses küljes. Ja see oli möbleeritud meie vanavanemate stiilis - just sellises, mida professor Latham jumaldas ja armastas.
Kuid sellel oli ka üks puudus, mis saabujat silmnähtavalt jahmatas. Toas oli kaks voodit! Kuna professoril oli vaid üks keha, ei olnud tal kahe voodiga midagi peale hakata. Samuti puudus tal vähimgi soov tuba kellegi teisega jagada. Kuid hotellipidaja rahustas ta kähku maha. Seda tuba üürisid vahetevahel inimesed, kes nõudsid lisavoodit, ja seetõttu oligi see sinna paigutatud, ent loomulikult ei mõelnud keegi seda professori sealoleku ajal kasutada. Hotellipidaja väljendas lootust, et voodi ei hakka professorit segama: see oli ainult lihtviisil üles tehtud, kuna lage voodi oleks pakkunud üpris näotut vaatepilti. Professor sõnas hotellipidajale, et kui voodit ei kasutatud, polnud tal midagi selle vastu: sellele kõlbas asju panna.
Niisiis asus ta oma kotti lahti pakkima ja loopis selle sisu mööda tuba laiali talle omase lohakusega, mis tema Cambridge'i majapidajanna ahastama pani. Varuvoodi oli peagi üleni täis kuhjatud laokil rõivaid, raamatuid, käsikirjapatakaid ja muid asju.
Seejärel läks professor jalutama. Ta otsis kohaliku kaardi abil, mille ta ükskõik millisesse võõrasse linna saabudes esimesena ostis, üles peatänavad ja tähtsamad ehitised, jättis meelde igatsugu pruugitud raamatute poed ja haruldustekauplused, et need kunagi hiljem volilt läbi uurida, seadis viimaks sammud mereranda, silmitses etteheitval pilgul segasuplejaid ja süüvis siis linna väidetavasse ajalukku nii nagu see kohalikus turismijuhis kirja oli pandud.
Professor Latham oli nimelt autoriteet ajaloo alal ja tal oli terav vaist faktideks maskeeritud väljamõeldiste suhtes. Seepärast oskas ta vääriliselt hinnata üksikasjalikku kirjeldust kuninganna Elizabethi külaskäigust sellesse linna ja peatumisest "Sinises Lohes" kuupäeval, mil too daam tegelikult lebas haigena Richmondi vanas palees, kust ta enam elusana ei väljunud. Hoopis vähem köitsid ta tähelepanu mitmesugused kummituslood, mis kõik tundusid ühel või teisel viisil olevat seotud "Sinise Lohega". Kui neid kõiki uskuma jääda, pidi too tuntud majutuspaik ennemuiste olema üpris põnev koht.
Professor Latham ei uskunud kummitustesse. Ta tegeles faktidega ja väljamõeldistega polnud tal mingit asja. Ta polnud veel kuulnud ühtegi kummituslugu, mida oleks maksnud uurida või isegi teist korda üle kuulata. Sedasorti lood kippusid alati lonkama, kui sa küsimusi esitama hakkasid. Mitte keegi polnud kunagi kummitust ise näinud, ehkki paljud teadsid kedagi, kes oli mõnda näinud: ja professor teadis, kui tühised olid kaudsed tunnistused. Talle tegi siiski pisut nalja, et "Sinine Lohe" oli olnud nõnda paljude sedalaadi legendide tallermaaks. Oli õnn, et taolised jaburdused teda ei loksutanud, sest vastasel juhul poleks ta ehk korralikult magada saanud. Igatahes sai ta nüüd hiljem sõpradele rääkida, et ta oli peatunud tõelises tondipesas ja oma kogemuste varal veendunud, et sellistel lugudel polnud mingit tõepõhja all.
Ta naases hotelli parajaks ajaks, et õhtusöögiks ümber riietuda, ja märkas kohe, et asjad, mis ta oli lisavoodile pannud, olid sealt ära võetud ja hoolikalt lauale asetatud. Ilmselt oli seda teinud toatüdruk tema äraolekul, kuid professorile oleks meeldinud, et tema asju ei oleks puututud. Ta pani need tagasi voodile ja lootis, et piiga saab sellest vihjest aru. Siis riietus ta ümber ja läks all õhtust sööma.
Ta jäi õhtusöögiga ülimalt rahule. Kammeljas oli oivaline ja lambapraele polnud vähimatki ette heita. Ta mekkis kuulsat viiekümne kaheksanda aasta portveini, mille kohta ta oli kiidusõnu kuulnud, ja jäi nendega igati nõusse. Ta jõi terve pudeli tilgatumaks. Professor Latham teadis, mis oli hea, ja oskas sellest lugu pidada. Siis suitsetas ta ruttamata ühe sigari, jõi kohvi kõrvale pisut ülihead vana brändit ja läks üles oma tuppa, iseenda ja kogu maailmaga ülimalt rahul.
Tuppa jõudnult jäi ta seisma ning vajus mõttesse. Kindel see, et ta oli enne õhtusööki asjad tagasi voodile pannud. Ja nüüd olid need jälle laual! Pagana toatüdruk! Aga oli ta need ikka kindlasti tagasi pannud? Ju vist - kuid see portvein oli tõesti lausa oivaline... ja brändi eht kraam... kuid kas ta oli ikka need asjad tagasi pannud või üksnes seda teha mõelnud? Lihtsalt tobe, et ta ei suutnud taolist pisiasja meelde tuletada... mis kuupäev õieti oli? Loomulikult viiekümne kaheksas, kuid miks pidi see kelner tema toas asju ringi sättima? Ei, mitte kelner, vaid hoopis toatüdruk. Kas need asjad olid ikka üldse laual? Miks selline tühiasi talle kuidagi meelde ei tulnud? See oli kindlasti mereõhu süü. Parem voodisse minna ja selle üle enam mitte pead murda.
Niisiis viskas professor Latham asjad tagasi voodile, välja arvatud need, mis maha kukkusid, ja kobis ise kõrvalvoodisse. Ta pomises kaks korda "viiskümmend kaheksa" ja jäi siis magama nagu üks õhtust söönud mees muiste. Mingil juhul ei taha me siin vihjata, nagu oleks professor Latham olnud liiga ülemeelik, ladvast soe, tugeva auru all, kõvasti purjakil või muud sellist, vaid ütleme, et ta oli sama kaine nagu kohtusaks pärast väljasõiduistungi järgset pidusööki.
Seepärast oli lausa kummaline, et tema und häirisid pealetükkivad unenäod. Ja veelgi eriskummalisem oli see, et kõik need unenäod seostusid tolle teise voodiga. Ta nägi unes, et seal oli keegi. Ta nägi, et ta virgus unest, kuuldes... hm, rasket hingamist, mis kostis teisest voodist. Ta tõmbas tikku ja süütas voodi kõrval seisva küünla. Kui selle leek enam ei hubisenud, nägi ta, et teisele voodile pandud asjad ei olnud enam seal. Kuid keset voodit oleks nagu kõrgunud mägi. Seal oli keegi! Ei tea, kellel küll jätkus sihukest jultumust... hommikul ütleb ta peremehele selle kohta paar selget sõna.
Edasi tundus talle, nagu oleks ta vargsi voodist üles tõusnud, omaette kirunud, kui ta astus palja tallaga krookkraele, mille keegi tohman oli ilmselt põrandale visanud, ja läinud teise voodi juurde, et näha, kes see sissetungija oli. Ta oli juba jõudnud täheldada, et tollel mehel oli kole nägu, punased juuksed ja nina, mille põhjal võis arvata, et vett ta küll ei joonud. Küllap mõni joobnud mürtsuvend, kes oli hilja väljast tulnud ja toad sassi ajanud. Kohe tehakse talle asi selgeks.
Professor asetas küünla sissetungija voodi kõrvale, tõstis lina üles, et nägu paremini näha oleks ja nägi... iseennast! Seepeale haaras ta iseendal õlast ja raputas iseennast, mispeale ise üles ärkas ja talle silmaauku äigas. Puhkes kõva madin. Ise hüppas voodist välja ja virutas ta pikali, kuid professor tõusis püsti ja lõi iseendal jalad alt ja rabas iseenese pea nupuvõttesse. Kui ise vabaks pääses, olid mõlemad ilmselgelt üpris kurjas tujus. Järgnes püstivõitlus, mille tulemusena nii tema kui ise kõvasti kolki said, kuid viimaks saatis ta iseenda põrandale sellise mürtsatusega, et terve maailm vappuma lõi - ja professor Latham üles ärkas.
Ta oli väga nördinud. Harilikult magas ta sügavat und ja unenäod häirisid teda harva. Ta tõmbas tikku, et kella vaadata ja märkas siis, et kõik asjad, mis ta oli teisele voodile visanud, vedelsid nüüd hunnikus põrandal. See polnud enam põrmugi naljakas. Sedapuhku ei saanud see olla toatüdruku süü. Ehk ei olnud ta käsi kõige täpsem, kui ta asjad öösel voodile viskas? See mõte ei meeldinud temasugusele rangelt karskete kommetega mehele mitte üks raas.
Igatahes ei võinud asjad sedasi põrandale jääda, mistõttu professor üles tõusis ja need uuesti teisele voodile pani. Siis kobis ta tagasi voodisse ja jäi tukkuma ja põõnas kuni hommikuni. Ja tema unenäod olid endiselt seotud tolle teise voodiga, mis tundus olevat määratud tema rahu rikkuma.
Kui ta hommikul üles tõusis, puutus talle esimesena silma too tüütu voodi ja seda nähes hakkas ta silmi hõõruma ning üritas selgusele jõuda, kas ta oli ikka ärkvel või magas veel. Asjad, mis ta oli öösel voodile pannud, vedelesid jälle mööda põrandat laiali. Kuid see polnud veel kõik. Voodis oli ilmselgelt magatud! Voodiriided olid kõrvale lükatud nagu oleks keegi sealt äsja tõusnud ja voodi keskpaigas ning padjal oli lohk, mis võis olla tekkinud ainult sel moel, et keegi oli seal lamanud.
Kuid see ei saanud kuidagi võimalik olla. Professor Latham läks sedamaid ukse juurde, mille ta oli õhtul lukku keeranud, ja veendus, et see oli endiselt lukus. Sealtkaudu ei võinud keegi tuppa pääseda. Kuid kes oli siis tolles teises voodis maganud? See oli kiuslik küsimus.
Kõike seda sai seletada ilmselt ainult kolmel viisil. Ta võis ise unes üles tõusta ja teise voodisse ümber kolida. Kuid sellisel juhul pidi ta sealt ka tagasi tulema, sest ta oli ärganud oma voodis. Ta ei olnud mingi kuutõbine ja see võimalus tundus väga ebatõenäoline. Voodi võis ka sassi minna, ilma et seal oleks magatud. Ent kes selle siis sassi ajas? Seda ei saanud teha keegi peale tema enda, niisiis ei viinud ka see oletus kuhugi. Kolmandaks võimalikuks seletuseks oli see, et öösel oli keegi teine mingi aja tõepoolest tolles voodis lebanud, kuid enne teda üles ärganud. Kuid sellisel juhul oli see keegi sisenenud lukustatud tuppa ja sealt jäljetult uuesti haihtunud. See oli segadusseajav oletus ja professor ei jäänud seda pikalt vaagima. Nagu öeldud, ei uskunud ta kummitustesse, ja pealegi - kes oleks kuulnud voodis (või kustahes mujal) magavast kummitusest?
Professor mõtles ja mõtles ja mida rohkem ta mõtles, seda vastumeelsem see talle oli. Mõistatused polnud tema rida ja ta ei tahtnud nendega mingit pistmist teha. Niisiis viskas ta selle loo peast välja ja langetas ühtlasi sisimas otsuse, et loobub edaspidi õhtusöögi juurde viiekümne kaheksanda aasta portveinist, ja läks siis allkorrusele hommikust sööma. Teel sinna trehvas ta toatüdrukut, kes talle kinnitas, et ei olnud tema toas voodilt ühtegi asja mujale tõstnud.
Pärast hommikusööki läks ta üles oma tuppa raamatut võtma, et seda väljas lugeda ning oli just tuppa astumas, kui ta kuulis sealt kellegi häält. Ta jäi seisma ja kuulatas. Jah, kahtlemata oli toas keegi, kes tundus olevat ärritatud. Professor Latham ei eristanud küll sõnu, kuid hääletoon oli ilmeksimatult vaenulik. Kõige veidram aga oli see, et hääl sarnanes täpselt ta enda omale, mida ta oli ükskord grammofonist kuulnud!
Ent oli see sissetungija kes tahes, polnud tal siia tuppa igatahes asja, ja professor sisenes kindla kavatsusega talle seda otse näkku öelda. Kulm kortsus, astus ta üle läve ja jäi seisma, pilk hämmeldust tulvil. Tuba oli tühi. Kuid ilmselt oli keegi seal äsja viibinud, sest toosama raamat, mida ta oli võtma tulnud, oli kaminasse visatud! Ja selle kõrval vedeles tema lemmikportsigar!
Ometi oli toa uks olnud lukus, kuni ta selle lahti keeras. Keegi ei olnud saanud sinna siseneda peale toatüdruku, kellel oli varuvõti, kuid järelepärimisel selgus, et kuna professor Latham all hommikust sõi, oli piiga viibinud maja teises otsas. Polnud muidugi võimatu, et mõnel vargal võis leiduda valevõti, kuid miski ei viidanud röövkatsele. Midagi ei olnud puudutatud, välja arvatud kaminasse visatud esemed. Pealegi oli professor kuulnud sissetungija häält vaid hetk enne tuppa astumist.
Kohale kutsutud hotellipidaja kuulas kannatlikult naeratades loo ära. Tema selgitus oli väga lihtne, kuid ei teinud professorit suurt targemaks.
"Mu kallis härra," sõnas ta, "sedalaadi vanas majas, mis kubiseb pikkadest vahekäikudest ja nurgatagustest, kanduvad kõik tasased helid edasi ja segunevad omavahel, nii et maja ühest otsast kostev kaja või hääl tundub tulevat hoopis mujalt. Kui me pööraksime tähelepanu igale piuksule, mida öövaikuses kuulda võib, siis võiksime arvata, et igas toas kummitab. Kahtlemata põhinevad just sellel kõik need tobedad lood selle maja kohta, mida võib lugeda kohalikust turismijuhist. Meie ei pööra neile lihtsalt tähelepanu."
Kuid see ei seletanud voodilt maha loobitud asju ega sassis voodiriideid ega kaminasse visatud raamatut ja portsigarit ega jätnud professor Lathamile erilist muljet. Seepärast kehitas ta õlgu, korjas oma raamatu üles ja suundus jalutuskäigule. Ja siis juhtus veel üks veider lugu.
Möödudes ühest fotoateljeest, sattus ta jahmatusse, nähes aknal iseenda oivalist portreed! Kuna ta ei olnud selles linnas varem viibinud ega olnud ennast kunagi pildistada lasknud, kübar peas, nagu sellel portreel, oli ta üpris hämmastunud. Ta astus ateljeesse ja sõnas:
"Näen, et teil on aknal Cambridge'i professori Lathami foto. Tohin ma huvi tunda, millal see tehtud on?"
"Kardan, et te eksite, söör," vastas piltnik. "See nimi on meile tundmatu ja sellenimelist härrat ei ole me kindlasti kunagi pildistanud. Ehk näitate mulle, millist fotot te mõtlete?"
Jahmunud professor osutas fotole ja kuulis seletuseks, et sellel oli üks härrasmees, kes oli peatunud "Sinises Lohes" kaks aastat tagasi ja kes oli keeldunud oma nime ütlemast.
"Kuid see on tõepoolest väga hea pilt teist endast," lausus piltnik. "Võib-olla olete sellel tõesti teie ja te olete selle loo lihtsalt unustanud?"
Professor Latham ei mõistnud seepeale muud kosta, kui et ta ei olnud kunagi varem Saltminsteris käinud ega olnud kohe kindlasti selle foto jaoks poseerinud. Seda ei saanud pidada muuks kui ülimalt veidraks ja eriskummaliseks kokkusattumuseks. Ta hakkas mõtlema, et äkki oli tal mõni teisik.
Siis juhtus veel midagi kentsakat. Kui professor oma jalutuskäiku jätkas, tuli talle vastu mees, kes kergitas kübarat ja sõnas: "Lubage mul juhust kasutada ja vabandada oma kohmakuse pärast, et ma teiega eile õhtul hotellis kokku põrkasin. Põhjuseks oli see, et mu jalg takerdus vaiba nurga taha."
Professor väitis vastu, et tegu oli eksitusega. Keegi ei olnud talle otsa komistanud, see pidi olema keegi teine. Kuid mees jäi endale kindlaks, et ta oli just temaga kokku põrganud otse toa number 39 ukse ees, kus professor Latham elas. Kõik need eksitused olid väga imelikud.
Kuid veelgi veidram eksitus ootas teda ees hotellis. Kui ta oma tuppa astus, laotas toatüdruk parajasti varuvoodile lisatekki. Professor päris aru, mida see pidi tähendama, ja sai vastuseks, et tema ise oli palunud seda teha, kuna tal olevat öösel külm hakanud. Professor ei võtnud seda juttu omaks ja täheldas, et ta magas hoopis teises voodis. Toatüdruk kostis, et mõlemas voodis oli magatud, mis käis talle üle mõistuse, ja et ta oli professorit oma silmaga näinud umbes poole tunni eest, kui too oma toast välja astus ja talle üksikasjalikult selgitas, kummale voodile lisatekk panna tuli!
Rabatud professor ei saanud enam millestki aru. Kas Saltminsteris olid kõik püsti hulluks läinud? Või viibis ta luupainaja küüsis ja ärkab peatselt ning avastab, et kõik oli unenägu? Ent teda ootas juba uus vapustus. Mõne aja pärast peegli ette juukseid kammima minnes nägi ta selja taga selgesti oma täpset teisikut, kes parajasti toa uksest välja läks. Ta pöördus kärmelt ja jõudis veel näha, kuidas uks sulgus. Ta jooksis üle toa ja lõi ukse lahti, kuid koridoris polnud kedagi. Ometi oli ta teinud väga kiiresti ja koridor oli nõnda pikk, et keegi poleks sealt nii lühikese ajaga välja jõudnud.
Mõne minuti pärast läks professor alla lõunale. Söögisaali astudes märkas ta, et kelner jäi teda pisut üllatunult silmitsema ja küsis siis, kas ta oli lõunasöögi suhtes ümber mõelnud. Professor küsis, mida ta sellega silmas pidas, ja sai vastuseks, et majast veidi aja eest välja minnes olevat ta kelneri küsimuse peale vastanud, et ta ei tule lõunasöögiks tagasi. Asjad võtsid päris imeliku moe. Ilmselt peeti kedagi teist temaks. Seda võis seletada välise sarnasusega, aga neid veidraid juhtumeid tema toas? Ja kõik see ei toimunud mitte pärast õhtusööki, mistõttu süüd ei saanud viiekümne kaheksanda aasta portveini kaela veeretada.
Ülejäänud päev möödus vahejuhtumiteta. Professor Latham jäi õhtusöögiga sama rahule nagu eelmisel päeval, kuid ta jõi selle kõrvale lahjemat veini, mängis pärast sööki ühe partii piljardit, loobus vanast brändist ja läks aegsasti voodisse.
Mereõhk oli ta ära roiutanud ja ta lootis nüüd eelmise rahutu öö tasa teha. Üldiselt magaski ta korralikult, ehkki kahel korral häirisid teda unenäod, milles ta kuulis kedagi toas raskelt hingamas. Hiljem järele mõeldes ei olnud ta päris kindel, kas ta nägi seda unes või kuulis seda poolärkvel olles tegelikult. Ta kaldus arvama, et tegu oli pigem viimasega, sest hommikul avastas ta oma meelehärmiks, et keegi oli jälle varuvoodis maganud.
Ilmnes ka midagi uut. Varuvoodi kõrval toolil lebas paberileht, mis - nagu selgus - oli välja rebitud professori märkmikust ja millele oli sirgeldatud paar salmi ühest eriti nilbest ja labasest varieteelaulust. Ja käekiri oli vastuvaidlematult professor Lathami oma! Ehkki see laul oli talle täiesti võõras ega kuulunud mingil juhul nende hulka, mida ta oleks hakanud üles kirjutama või järele ümisema, ei saanud ta eitada fakti, et see oli tema käekiri. Tal oli hea meel, et ta ei olnud oma tshekiraamatut vedelema jätnud.
Kuid päeva jooksul võtsid asjalood veelgi ebameeldivama pöörde. Hotellipidaja palus ta oma jutule ja teatas mõningase ebaluse järel, et professoril tuleb endale teine ööbimispaik otsida. Professor nõudis nördinult seletust ja sai kuulda, et selline härra, kes üritab trepil toatüdrukut suudelda, ei ole "Sinises Lohes" soovitud külaline! Kujutlege professor Lathami tundeid, kes poleks ilmaski midagi sellist tegema hakanud! Kuid hoolimata tema vastuväidetest ja kinnitustest, et tegu pidi olema kellegi teisega, ei taganenud toatüdruk oma süüdistusest ning õnnetu professor pidi andma lubaduse, et lahkub järgmisel päeval. Selleks ajaks oli tal Saltminsterist juba enam kui kõrini ja ta otsustas, et ei hakka siin enam uut peatuspaika otsima, vaid läheb parem tagasi Cambridge'i. Kuid ärasõiduga viivitamine oleks talle äärepealt saatuslikuks saanud.
Sama päeva õhtul oma tuppa minnes kuulis ta hetk enne ukse avamist toast selgesti summutatud naeru ja nägi, et varuvoodi tekk oli kõrvale lükatud nagu kavatsenuks keegi kohe sinna heita. Lisaks pani ta tähele, et üks tema habemenugadest oli vutlarist välja võetud ja lebas lahtiselt tualettlaual. Ta pani selle ära - ja toimis väga targasti.
Ta riietus lahti ja valmistus juba voodisse heitma, kuid astus siis veel korraks akna juurde, et näha, mis ilm väljas oli. Kuu paistis heledalt ja professor seisis mõnda aega lahtise akna ees. Siis äkitselt tundis ta, kuidas keegi temast selja tagant kinni haaras ja samal hetkel nägi ta peeglist oma vastase nägu. See oli tema enda nägu!
Professor mõistis hoobilt, et kaalul olid elu ja surm. Temast kinni haaranud hirmutis tahtis teda ilmselt aknast välja lükata. Mõnda aega polnud kindel, millega asi lõpeb. Kahel korral suruti professor vastu aknalauda ja ta oli juba välja kukkumas, kuid suutis end mõlemal korral ülima ponnistuse abil tagasi suruda. Heitluse käigus paiskusid tualettlaud ja toolid kummuli, tekitades kindlasti suurt müra, kuid võitluses elu eest ei pannud professor seda üldse tähele.
Kuid see müra päästis tema Lathami elu. See äratas teiste külaliste tähelepanu, kes tulid oma tubadest välja uurima, mis toimub. Toa uksele koputati kõvasti ja järgmisel hetkel leidis professor, et ta oli üksi!
Ta lahkus Saltminsterist järgmisel hommikul ja sellest peale ei ole ta kummituslugude kohta enam arvamust avaldanud. Teadupärast pole ta ka "Sinist Lohet" kellelegi soovitanud kui kena vaikset kohta puhkuse veetmiseks.
Tõlkinud
Martin Kivimets