Ta oli iseäralik mees, kes pärines iseäralikust suguvõsast. Borlsoverite pojad abiellusid miskipärast alati väga tavaliste naistega, mis võib-olla seletab tõika, et ükski Borlsover ei olnud geenius ja ainult üks Borlsover oli olnud hull. Kuid nad olid pisiharrastuste suurmeistrid, veidrate teaduste helded patroonid, trotslike usulahkude rajajad, usaldusväärsed teejuhid eruditsiooniväljade kõrvalradadel.

Adrian Borlsoveril olid üliosavad käed. Tema kirjutuskunst oli harukordne. Ta illustreeris ise kõik oma teadustööd, tegi ise puulõikeid ja nikerdas valmis altari tagakülje, mis on tänapäeval Borlsover Conyersi kiriku põhiliseks vaatamisväärsuseks, ning ta valmistas omaenda kavandi järgi mitu puhkpilli.

Viiekümne aastaselt jäi Adrian Borlsover pimedaks. Imetlusväärselt lühikese aja jooksul kohanes ta uute elutingimustega. Ta õppis kärmelt lugema pimedatekirja. Tänu oma erakordsele kompimismeelele sai ta jätkata oma botaanikaharrastust. Mõne lille määramiseks pruukis tal vaid oma pikad nõtked sõrmed sellest üle libistada, ehkki ta harilikult kasutas selleks huuli. Olen leidnud oma isa paberite seast mitu tema kirjutatud kirja; ühelgi juhul ei viidanud miski sellele, et ta oli pimedusega löödud. Viimastel eluaastatel jättis Adrian Borlsoveri puutemeel lausa üleloomuliku mulje. Väidetavalt suutis ta hoobilt ära öelda, mis värvi oli tema sõrmede vahele asetatud pael. Mu isa ei kinnitanud neid jutte, kuid ei lükanud neid ka ümber.

Adrian Borlsover oli poissmees. Tema vanem vend Charles oli abiellunud hilises vanuses, jättes endast maha ühe poja, Eustace'i, kes elas sünges kuningas George'i aegses häärberis Borlsover Conyersis. Nagu ta onu, oli ka tema iseäralik mees. Kõik Borlsoverid olid sünnipärased naturalistid, kuid Eustace'il oli teatud võime oma teadmisi süstematiseerida. Ta oli saanud ülikoolihariduse Saksamaal, ja pärast diplomijärgset töötamist Viinis ja Napolis oli ta aastaid reisinud Lõuna-Ameerikas ja Idamaades, kogudes tohutul hulgal materjali oma teadusliku uurimuse tarvis. Nüüd elas ta Borlsover Conyersis koos oma sekretäri Saundersiga; mehega, kellel oli ümbruskonnas pisut kahtlane kuulsus, kuid kelle matemaatikuvõimed ühes ärioskusega olid Eustace'ile hindamatuks abiks.

Arstide soovitusel edelaranniku merekuurordis elav onu ja vennapoeg kohtusid harva. Eustace'i külaskäigud piirdusid paari nädalaga suvel või sügisel. Need olid tüütud nädalad, mis kulgesid peaaegu sama venimisi nagu supeltool, millega vanameest mööda päikeselist mereranda ringi sõidutati. Mõlemad mehed olid teineteisesse omal moel kiindunud, ehkki nende suhted oleksid kindlasti olnud lähedasemad, kui nad jaganuks samu religioosseid vaateid. Adrian oli jäänud truuks oma nooruspõlve vanamoelistele evangeelsetele dogmadele; tema vennapoeg oli juba pikemat aega mõlgutanud mõtteid budismi rüppe siirdumisest.

Kaks aastat enne oma surma omandas Adrian Borlsover mitte just eriti haruldase automaatkirjutamise võime, ilma et tal endal sellest aimu oleks olnud. Eustace avastas selle tänu juhusele. Adrian istus lugedes voodis, vasaku käe nimetissõrm pimedatekirja tähti kompamas, kui ta vennapoeg märkas, et pliiats, mida vanamees paremas käes hoidis, libises aeglaselt üle kõrvallehekülje. Eustace tõusis toolilt akna juures ja istus voodi kõrvale. Parem käsi liikus ikka veel ja Eustace nägi nüüd selgesti, et see moodustas tähti ja sõnu.

"Adrian Borlsover," kirjutas käsi, "Eustace Borlsover, Charles Borlsover, Francis Borlsover, Sigismund Borlsover, Adrian Borlsover, Eustace Borlsover, Saville Borlsover. B tähendab Borlsover. Ausus on üle kõige. Briljantne Belinda Borlosver."

"Milline veider jaburdus!" sõnas Eustace endamisi.

"Kuningas George tõusis troonile aastal 1760," kirjutas käsi. "Hulk; paljust väljendav nimisõna; indiviidide kogum. Adrian Borlsover, Eustace Borlsover."

"Arvan, et sa võiksid lõunapäikesest viimase võtta ja ühe jalutuskäigu teha," sõnas onu raamatut sulgedes.

"Nii ma vist teengi," vastas Eustace köidet kätte võttes. "Ma ei lähe kaugele ja kui ma tagasi tulen, võin ma sulle "Nature'ist" ette lugeda need artiklid, millest me rääkisime."

Ta kõndis piki jalgteed eemale, kuid peatus esimese puu all ja, võtnud istet kõige varjulisemas sopis, asus raamatut lehitsema. Peaaegu kõik leheküljed olid täis seosetuid pliiatsikriipseldusi; suurte tähtede ridu, lühikesi sõnu, pikki sõnu, terveid lauseid, märksõnu. Õigupoolest nägi terve raamat välja nagu märkmik ja lähemal uurimisel leidis Eustace piisavalt tõendeid, et raamatu alguses polnud käekiri, ehkki see oli täiesti korralik, kaugeltki mitte nii hea kui raamatu lõpus.

Ta lahkus onu juurest oktoobri lõpul, lubades detsembri algul tagasi tulla. Talle oli ilmselge, et vanamehe automaatkirjutamise võime arenes kiirelt, ja esmakordselt ootas ta pikisilmi külaskäiku, mis tõotas tulla mitte ainult kohustuslik, vaid ka huvipakkuv.

Ent naastes pidi ta pettuma. Onu nägi tema meelest palju vanem välja. Lisaks oli ta loid, lasi meelsamini teistel endale ette lugeda ja dikteeris peaaegu kõik oma kirjad. Alles oma ärasõidu päeval avanes Eustace'il võimalus olla Adrian Borlsoveri uudse võime tunnistajaks.

Padjakuhilale toetuv vanamees oli kergelt tukkuma jäänud. Tema mõlemad käed lebasid teki peal, parem käsi vasaku tugevas haardes. Eustace võttis tühja märkmiku ja asetas pliiatsi parema käe sõrmede haardeulatusse. Need kahmasid selle aplalt ja pillasid siis pliiatsi tekile, et end vasaku käe ahistusest vabastada.

"Et teine käsi ei segaks, tuleks seda vist kinni hoida," sõnas Eustace pliiatsit silmitsedes endamisi. Käsi asus peaaegu otsekohe kirjutama: "Bluffivad Borlsoverid, tarbetult tavatud, erakordselt erisugused, uhmavalt uudishimulikud."

"Kes sa oled?" küsis Eustace vaikselt.

"Pole sinu asi," kirjutas Adriani käsi.

"Kas ma tunnen sind?"

"Rumal Eustace, me kohtume üsna varsti."

"Millal me kohtume?"

"Kui vaene vana Adrian on surnud."

"Kus me kohtume?"

"Küsi parem, kus me ei kohtu?"

Selle asemel, et järgmist küsimust öelda, kirjutas Eustace: "Palju kell on?"

Sõrmed pillasid pliiatsi ja liikusid kolm-neli korda üle paberi. Siis võtsid need pliiatsi üles ja kirjutasid: "Kümme minutit puudub neljast. Pane see märkmik ära, Eustace. Adrian ei tohi meid teolt tabada. Ta ei tea, mida sellest arvata ja ma ei tahaks vaest vana Adriani ärevusse ajada. Au revoir!"

Adrian Borlsover virgus võpatades.

"Ma nägin jälle und," sõnas ta, "väga veidrat und. Sa olid sellesse kuidagi segatud, Eustace, ent ma ei mäleta, mis kombel. Ma tahan sind hoiatada, Eustace. Ära käi kunagi kahtlast teed. Vali hästi oma sõpru. Sinu vaene vanaisa..."

Köhahoog ei lasknud tal lõpetada, kuid Eustace nägi, et käsi kirjutas ikka veel edasi. Tal õnnestus märkmik vargsi ära tõmmata. "Panen tule põlema," ütles ta, "ja lasen sulle teed tuua." Voodieesriide taga luges ta viimastena kirja pandud lauseid.

"On liiga hilja, Adrian," luges ta. "Me oleme juba sõbrad, Eustace Borlsover, eks ole?"

Eustace sõitis ära järgmisel päeval. Hüvasti jättes täheldas ta, et ta onu nägi haiglane välja ja vanamees kõneles masendunult oma nurjunud elust.

"Tühi jutt, onu," ütles vennapoeg. "Sa oled kõigist raskustest jagu saanud nii nagu ükski teine poleks suutnud. Kõik imetlevad seda püsivust, millega sa harjutasid oma käed kaotatud nägemist korvama. See on mulle näidanud, mida suudab õpetus."

"Õpetus," kordas onu unelevalt nagu oleks see sõna ta mõtted mujale viinud. "Õpetus on hea siis, kui teatakse, kellele ja mis eesmärgil seda anda. Kuid madalamat sorti inimeste, räpaste ja nurjatute hingede puhul kahtlen ma tulemustes küll kõvasti. Olgu, Eustace, jää hüvasti; võib-olla ei kohtu me enam. Sa oled tõeline Borlsover, kellel on kõik Borlsoverite puudused. Abiellu, Eustace. Abiellu mõne toreda aruka neiuga. Ja kui me ei peaks enam kohtuma, siis minu testament on mu advokaadi käes. Ma ei päranda sulle mingit vara, sest ma tean, et sa oled ise heal järjel, kuid ma mõtlesin, et ehk soovid sa endale mu raamatuid. Ah jaa, üks asi veel. Vaata, enne surma kaotavad inimesed tihti enesevalitsemise ja esitavad absurdseid soove. Ära pööra neile tähelepanu, Eustace. Hüvasti!" Vanamees ulatas käe. Eustace võttis selle vastu. See püsis ta peos mõni hetk kauem kui ta oli oodanud ja pigistas teda üllatavalt jõuliselt. Selles puudutuses oli ühtlasi midagi kergelt usalduslikku.

"Mine nüüd, onu," kostis Eustace, "sul jätkub elu ja tervist veel palju aastaid."

Eustace Borlsover viibis siis parajasti Napolis ja luges matusepäeval leinakuulutust "Morning Postist".

"Vaene vana!" sõnas ta. "Ei tea, kas mul kõigi tema raamatute jaoks ruumi jätkub."

See küsimus kerkis ta ette veelgi teravamalt kolm päeva hiljem, kui ta seisis Borlsover Conyers'i raamatukogus, hiigelsuures ruumis, mille oli Waterloo lahingu aastal ehitanud üks Borlsoveritest, kes oli suure Napoleoni harras austaja. See oli rajatud paljude ülikooliraamatukogude plaani alusel, kus pikad riiuliteread moodustasid tolmuse vaikuse sügavaid nishshšše, vanade vihavaenlaste ammuste sulesõdade ja unustatud elude surnud kirgede haudu. Ruumi teises otsas, mingi tundmatu 18. sajandi teoloogi büsti taga, viis inetu rauast keerdtrepp riiulitega ääristatud rõdule. Peaaegu kõik riiulid olid raamatuid täis.

"Pean Saundersiga aru pidama," lausus Eustace. "Ilmselt tuleb meil piljardituba raamatukappe täis laduda."

Mõlemad mehed kohtusid esmakordselt mitme nädala järel samal õhtul söögitoas.

"Tervitus!" ütles Eustace kaminatule ees seistes, käed taskus. "Kuidas käbarad käivad, Saunders? Mispuhul selline pidurõivastus?" Tal endal oli seljas vana jahikuub. Nagu ta oli onule viimase külaskäigu ajal oli öelnud, ei võtnud ta leinamist tõsiselt, ja ehkki ta tavaliselt kandis mahedat värvi lipse, oli tal sel õhtul kaelas kriiskavpunane, et ülemteener Mortonit rabada ja igasugused leinajutud teenijatetoa seinte vahele tõrjuda. Eustace oli tõeline Borlsover.

"Käbarad käivad nagu ikka, pagana aeglaselt," vastas Saunders.

"Pidurõivastus tuleneb kapten Lockwoodi kutsest tulla tema poole bridzhi mängima."

"Millega sa sinna lähed?"

"Autol on midagi viga, seepärast palusin Jacksonit, et ta mu kaarikuga sinna sõidutaks. On sul midagi selle vastu?"

"Taeva päralt, ei! Me oleme kõike juba nii palju aastaid isekeskis jaganud, et sellisel kellajal vastuväiteid esitama hakata."

"Sulle tulnud kirjad on raamatukogus," jätkas Saunders. "Enamusega neist ajasin kõik juba joonde. Paar erakirja jätsin avamata. Ja veel on seal üks õhtuse postiga tulnud kast, milles on rott või midagi sellesarnast. Tõenäoliselt on see toosama kuuevarbaline elukas, mille Terry pidi meile saatma neljavarbalise albiinoga ristamiseks. Ma ei hakanud järele vaatama, sest ma ei tahtnud oma riideid ära määrida, aga selle järgi otsustades, kuidas ta seal kargleb, on ta üpris näljane."

"Küll ma tema eest hoolitsen," vastas Eustace, "kuni teie kapteniga endale natuke raha teenite."

Kui õhtusöök läbi sai ja Saunders oli lahkunud, läks Eustace raamatukokku. Ehkki kaminasse oli süüdatud tuli, ei olnud ruum kaugeltki õdus.

"Paneme siis vähemasti kõik tuled põlema," sõnas Eustace lüliteid plõksutades. "Morton," lisas ta, kui ülemteener talle kohvi tõi, "too mulle kruvikeeraja või midagi sellist, et see kast lahti teha. Olgu seal kes tahes, kuid igatahes teeb ta põrgulärmi. Mis on? Mida sa jokutad?"

"Teie lahkel loal, söör, kui postiljon selle tõi, siis ütles ta mulle, et nad olid postkontoris kaane sisse augud puurinud. Kaanes ei olnud õhuauke, söör, ja nad ei tahtnud, et loom ära kärvaks. Muud midagi, söör."

"Andestamatu lohakus saatjast, kes ta ka oli," sõnas Eustace kruvisid välja keerates, "loom niimoodi puust kasti pakkida, ilma et ta õhku saaks. Kurat võtku! Unustasin Mortonile öelda, et ta tooks mulle puuri, kuhu see pista. Pean nüüd vist ise järele minema."

Ta asetas lahtikruvitud kaanele raske raamatu ja läks tühja piljardituppa. Tühi puur käes raamatukokku naastes kuulis ta, kuidas miski põrandale patsatas ja seejärel üle põranda vudis.

"Sa sunnik! Elukas pääses välja. Ei tea, mismoodi ma ta nüüd siit raamatukogust kätte saan?"

Otsimine tundus tõepoolest lootusetu. Eustace läks vudina peale ühte orva, kus loom ilmselt raamatute taga mööda riiulit jooksis, kuid oli võimatu selle asukohta kindlaks teha. Eustace otsustas lugemist rahulikult jätkata. Oli üsna tõenäoline, et loom kogub julgust ja näitab end.

Mis see oli? Kaks teravat klõpsatust ja tuled laes rippuvates jõletutes lühtrites kustusid äkitselt.

"Huvitav, kas kaitsmega juhtus midagi," sõnas Eustace ukse kõrval oleva lüliti juurde minnes. Siis jäi ta seisma. Ruumi tagaosast kostis heli nagu roniks miski raudsest keerdtrepist üles. "Kui ta on rõdule pääsenud, siis väga hea," lausus Eustace. Ta lülitas tule kähku põlema, läks üle toa ja ronis trepist üles. Kuid ta ei näinud seal midagi. Tema vanaisa oli paigaldanud trepi ülaotsa juurde pisikese värava, et lapsed saaksid õnnetust kartmata rõdul joosta ja hullata. Eustace sulges värava ja, olles seeläbi otsingupiirkonda oluliselt kahandanud, naases kamina juurde oma laua taha.

Kui sünge mulje see raamatukogu jättis! Mingit õdusust polnud siin ollagi. Paar büsti, mille üks kaheksateistkümnenda sajandi Borlsover oli oma ilmareisilt kaasa toonud, võisid ehk passida vanasse raamatukokku, kuid siin tundusid need kohatud. Hoolimata paksust punasest damastkardinast ja suurtest kullatud karniisidest andsid need ruumile kõleda ilme.

Kaks rasket raamatut prantsatasid rõdult põrandale; ja kui Borlsover sinnapoole vaatas, siis veel üks ja veel üks.

"Olgu pealegi. Küll ma sind selle eest veel näljutan!" sõnas ta. "Sooritame mõned katsed ilma veeta jäetud rottide metabolismi kohta. Lase käia! Loobi aga! Mulle tundub, et jäme ots on minu käes." Ta asus uuesti oma kirju läbi vaatama. Üks neist oli perekonna advokaadilt. Selles oli juttu tema onu surmast ja testamendiga talle jäetud väärtuslikust raamatute kollektsioonist.

Üks soov, luges ta, tuli mulle üllatusena. Nagu teile teada, oli härra Adrian Borlsover jätnud korralduse, et ta surnukeha kõige lihtsamal kombel Eastbourne'i maetaks. Ta väljendas soovi, et ei toodaks mingeid pärgi ega lilli ning avaldas lootust, et ta sõbrad ja sugulased ei pea leinariietust vajalikuks. Päev enne ta surma saime kirja, mis need korraldused ära muutis. Ta soovis, et ta keha balsameeritaks ja tema parem käsi teile saadetaks, kinnitades, et see oli teie erisoov. Ülejäänud matusekorraldused jäid endisteks.

"Tule jumal appi," sõnas Euastace, "mis sel vanapoisil küll ometi arus oli? Ja, taeva päralt, mis see siis on?"

Keegi oli rõdul. Keegi oli tõmmanud üht ruloonööri ja see oli naginaga üles kerkinud. Keegi pidi rõdul olema, sest järgmine ruloo tegi sedasama. Keegi pidi rõdul ringi käima, sest rulood kargasid üksteise järel üles, kuuvalgust sisse lastes.

"See asi pole mulle veel kaugeltki selge," lausus Eustace, "kuid küll ma selle endale varsti selgeks teen," ja ta tõttas keerdtrepist üles. Ta oli just üles jõudnud, kui tuled uuesti kustusid ja ta kuulis jälle sibamist põrandal. Ta hiilis hämaras kuupaistes kikivarvul heli poole, kobades käigu pealt lüliti järele. Viimaks puudutasid ta sõrmed metallnuppu. Ta süütas valguse.

Umbes kümne jardi kaugusel tema ees põrandal roomas inimese käsi. Eustace jõllitas seda ülimas jahmatuses. See liikus kärmelt nagu maamõõtja lülikratas, sõrmed ühel hetkel püstakil, järgmisel hetkel maadligi; pöial andis kogu liikumisele vähilaadse moe. Kuni ta seda paigale tardunult silmitses, kadus käsi nurga taha. Eustace jooksis sellele järele. Ta ei näinud enam kätt, kuid kuulis, kuidas see ühel riiulil raamatute taga endale teed tegi. Riiulilt puudus üks tüse köide. Kohas, kust see oli välja võetud, haigutas raamatutereas tühimik. Kartes, et käsi uuesti minema pääseb, rabas Eustace pihku esimese kättepuutunud raamatu ja pistis selle tühimikku. Seejärel tegi ta kaks riiulit raamatutest tühjaks, võttis lauad välja ja asetas need raamaturivi ette, et tõke topelt kindel oleks.

"Oleks Saunders juba tagasi," ütles ta, "üksinda ei tule ma sellega toime." Kell oli üksteist läbi ja polnud kuigi tõenäoline, et Saunders enne kahtteist tagasi jõuab. Eustace ei söandanud riiulit valveta jätta ega isegi trepist alla joosta, et kella helistada. Ülemteener Mortonil oli küll kombeks kella üheteistkümne paiku ringkäik teha, et üle vaadata, kas kõik aknad on kinni, kuid ta ei pruukinud seda teha. Eustace oli pinevusest jäik. Viimaks kuulis ta all samme.

"Morton!" hõikas ta. "Morton!"

"Söör?"

"Kas härra Saunders on juba tagasi?"

"Veel mitte, söör."

"Hüva, siis too mulle klaas brändit ja tee kähku. Ma olen ülal rõdul, sa kobakäpp."

"Tänan," sõnas Eustace klaasi põhjani kummutades. "Ära mine veel magama, Morton. Hulk raamatuid on kogemata alla kukkunud. Too need üles ja pane tagasi riiulitele."

Morton polnud kunagi näinud Borlsoverit nii jutukana, kui tol õhtul. "Nõndaks," sõnas Eustace, kui raamatud olid tagasi pandud ja tolmust puhtaks harjatud, "hoia nüüd minu asemel neid laudu kinni, Morton. Elukas pääses kastist välja ja ma pidin teda tükk aega taga ajama."

"Ma vist kuulen, kuidas ta raamatuid kriibib, söör. Loodan, et need pole hinnalised? See on vist kaarik, söör; lähen ja kutsun härra Saundersi siia."

Eustace'ile tundus, nagu oleks Morton ära olnud viis minutit, kuigi kuluda võis vaevalt üks minut, kui ta koos Saundersiga tagasi tuli.

"Hüva, Morton, sa oled nüüd vaba. Ma olen siin üleval, Saunders."

"Mis möll siin käib?" küsis Saunders tema poole loivates, käed taskus. Õnn oli talle terve õhtu naeratanud. Ta oli nii iseenda kui kapten Lockwoodi veinivalikuga ülimalt rahul. "Mis lahti? Sa näed välja nagu oleks sul surmahirm."

"See minu vanakuradist onu..." alustas Eustace. "Ah, ma ei oska seda kõike seletada. Tema käsi on täna õhtul siin põrgut teinud, aga ma ajasin selle nende raamatute taha nurka. Aita mul nüüd see kinni püüda."

"Mis sinuga lahti on, Eustace? Mis nali see on?"

"See pole mingi nali, sa idioot! Kui sa mind ei usu, siis võta mõni raamat välja ja pista käsi sisse ja katsu järele."

"Hüva," sõnas Saunders, "oota ainult, kuni ma varruka üles käärin. Sajandite tolm, mh?" Ta võttis pintsaku seljast, põlvitas maha ja pistis parema käe riiulisse.

"Midagi on seal tõepoolest," ütles ta. "Selle tagaots on veidralt tömp... ja see näpistab nagu krabi. Ah sa sunnik!" Ta tõmbas käe niuhti tagasi. "Pista raamat kähku sisse. Nüüd ei pääse see enam välja."

"Mis see oli?" küsis Eustace.

"Midagi tahtis minust kangesti kinni napsata. Tundus nagu oleks need olnud pöial ja nimetissõrm. Anna mulle lonks brändit."

"Kuidas me selle sealt kätte saame?"

"Äkki kahvaga?"

"Ei lähe läbi. Ta on selleks liiga kaval. Aga ma vist tean, kuidas me temaga hakkama saame. Riiuli mõlemas otsas on kaks suurt raamatut, mis ulatuvad vastu tagaseina. Ülejäänud on väga õhukesed. Ma võtan need ükshaaval välja ja sina nihuta teisi edasi, kuni me oleme ta kahe otsmise vahele surunud."

See oli ilmselt kõige etem plaan. Sedamööda, kui nad raamatuid ükshaaval välja tõmbasid, vähenes vaheruum üha. Selles oli midagi igatahes üpris elusat. Korra silmasid nad sõrmi, mis pääseteed kobasid. Viimaks olid nad käe kahe suure raamatu vahele surnud.

"Paistab, et see on tõepoolest käsi," lausus Saunders raamatuid vastamisi hoides. "Ilmselt on tegu nakkusliku hallutsinatsiooniga. Olen sellistest juhtumitest varem lugenud."

"Nakkuslik lollus!" sõnas vihast kaame Eustace. "Too see trepist alla. Paneme selle tagasi kasti."

See polnudki nii lihtne, kuid viimaks tulid nad sellega toime. "Keera kruvid kinni," ütles Eustace, "ei maksa rohkem riskida. Pane kast minu vanasse kirjutuspulti. Seal pole midagi vajalikku. Võti on siin. Tänu taevale, et lukk töötab."

"Üsna sündmusrikas õhtu," sõnas Saunders. "Räägi nüüd mulle veidi lähemalt oma onust."

Nad istusid üleval kuni varahommikuni. Saundersil ei tulnud mõttessegi magama minna. Eustace üritas selgitada ja unustada, salates enda eest talle senitundmatut hirmu - hirmu minna üksinda mööda koridori oma magamistuppa.

"Ja ei näe päevad läbi kedagi ja istume kõik õhtud üksteisest tüdinult? Ei, aitäh, mina sellest ei hooli. Miks me ei võiks linna pageda? Pageda on antud juhul õige sõna, kas pole? Oleme mõlemad pagana ähmi täis. Võta ennast kokku, Eustace, ja heidame sellele käele veel ühe pilgu peale."

"Nagu soovid," sõnas Eustace. "Võti on siin."

Nad läksid raamatukokku ja keerasid puldi lukust lahti. Kast oli nii, nagu see neist eelmisel õhtul oli jäänud.

"Mida sa ootad?" küsis Eustace.

"Ma ootan, et sa ise kaane lahti teeksid. Ent kuna sa näikse seda pelgavat, siis luba mul seda teha. Täna hommikul ei tohiks vist enam mürgliks minna." Saunders kergitas kaant ja võttis käe välja.

"Külm?" küsis Eustace.

"Leige. Katsudes pisut alla normaalse kehatemperatuuri. Ja lõtv ning pehme. Kui see on balsameering, siis pole ma sellist küll varem kohanud. Kas see on su onu käsi?"

"Oojaa, kindlasti," vastas Eustace. "Tunneksin need pikad peenikesed sõrmed iga kell ära. Pane see tagasi kasti, Saunders. Tühja neist kruvidest. Ma keeran puldi lukku, nii et see mingil juhul välja ei pääse. Teeme kiriku keset küla nii, et sõidame nädalaks linna. Kui me varsti pärast lõunat minema saame, siis peaksime õhtuks Granthami või Stamfordi jõudma."

"Hüva," lausus Saunders, "ja homme... ohoo, homseks oleme me selle jõletise juba täiesti unustanud."

Kui nad polnud seda just järgmiseks päevaks unustanud, siis igatahes nädala lõpul olid nad suutelised pajatama väga ereda kummitusloo väikesel õhtusöögil, mille Eustace Halloweeni puhul korraldas.

"Te ei taha ometi öelda, et see on tõsi, härra Borlsover? Kui jube!"

"Võin seda vanduda ja Saunders samuti; eks ole, vanapoiss?"

"Nii palju kui kulub," vastas Saunders. "Kas teate, see oli pikk luider käsi ja see pigistas mind vaat' nõnda."

"Jätke, härra Saunders! Ärge tehke! Kui ülimalt jube! Rääkige meile nüüd veel üks selline lugu, palun! Aga kohe päriselt hirmus."

"Säh sulle kooki moosiga!" lauaus Eustace järgmisel päeval, kirja üle laua Saundersile visates. "Nagu ma aru saan, ütleb proua Merritt kuu aja pärast koha üles."

"Oeh, see on temast lausa absurdne," nentis Saunders. "Ta ei tea ise ka, mis tal arus on. Vaatame, mida ta kirjutab."

Kallis söör, luges ta, annan teile käesolevaga teada, et pean teile järgmise kuu 13-ndast, see on teisipäevast, oma koha üles ütlema. Olen juba pikka aega mõelnud, et see maja on minu jaoks liiga suur, aga kui Jane Parfit ja Emma Laidlaw lähevad minema ja on enne seda teised piigad surmani ära hirmutanud, nii et nad ei saa üksipäini tube koristatud ega trepist alla mindud, sest nad kardavad poolenisti külmavõetud kärnkonnale peale astuda või kuulda seda koridorides öösiti ringi sibamas, siis ei jää mul muud üle kui öelda, et see koht pole minu jaoks. Sestap tahan teid paluda, härra Borlsover, et te otsiksite endale uue majapidaja, kellel pole midagi suurte ja kõrvalises kohas majade vastu, kus pealegi kummitavat, ehkki mina selliseid jutte põrmugi ei usu, sest mu kadunud ema oli eluaeg metodist.

Siiralt Teie
Elizabeth Merrit

"Sa oled alati teenijatega hästi läbi saanud, Saunders," sõnas Eustace. "Sa ei tohi lasta vanal Merritil ära minna."

"Ei lähe ta kuhugi," vastas Saunders. "Ilmselt tembutab ta lihtsalt selleks, et palka juurde saada. Kirjutan talle kohe vastuse."

"Ei. Neljasilmajutt on kõige parem. Aitab meile linnaelust küll. Homme sõidame tagasi."

"Olgu pealegi; küllap ma proua Merriti ümber räägin."

Kuid proua Merrit oli tõrksam kui arvata võis. Majapidajal oli kahju, et härra Saunders oli külmetanud ja Londonis öö läbi und saamata köhinud, tõepoolest väga kahju. Ta vahetab suurima rõõmuga toad ümber ja laseb lõunapoolse toa ära tuulutada ja kas härra ei sooviks vastu ööd liuatäie kuuma leiba ja piima? Kuid ta jäi selle juurde, et läheb kuu lõpus ikkagi ära.

"Vaata, mis ta palgatõusu peale ütleb," andis Eustace nõu.

Sellestki polnud kasu. Proua Merrit oli vankumatu, ent ta teadis kedagi proua Goddardit, kes oli olnud lord Gargrave'i majapidaja ja kes võtaks nimetatud palga eest rõõmuga selle koha vastu.

"Mis nende teenijatega lahti on, Morton?" küsis Eustace õhtul, kui ülemteener talle raamatukokku kohvi tõi. "Ja miks proua Merrit ära minna tahab?"

"Teie lahkel loal, söör, tahtsingi ma seda jutuks võtta. Pean teile midagi üles tunnistama, söör. Kui ma leidsin teie sedeli, milles te palusite mul puldi lahti teha ja roti kasti välja võtta, siis murdsin ma luku lahti nagu kästud, ja tegin seda heameelega, sest ma kuulsin, kuidas loom kastis kõva lärmi tegi ja mõtlesin, et ta tahab süüa. Niisiis võtsin ma kasti välja, söör, ja tõin puuri ja tahtsin seda sinna panna, kui loom minema pääses."

"Mida sa jutustad? Ma pole mingit sedelit kirjutanud."

"Vabandage, söör, aga selle sedeli leidsin ma siitsamast põrandalt tol päeval, kui teie ja härra Saunders minema sõitsite. See on mul praegugi taskus."

Käekiri tundus tõepoolest Eustace'i oma. See oli pliiatsiga kirjutatud ja algas üpris järsult.

"Too haamer, Morton," luges Eustace, "või mõni muu tööriist ja murra raamatukogus vana puldi lukk lahti. Võta välja kast, mis seal sees on. Muud pole sul tarvis teha. Kaas on juba lahti. Eustace Borlsover."

"Ja sa tegid puldi lahti?"

"Jah, söör, ja seadsin parajasti puuri valmis, kui elukas välja kargas."

"Missugune elukas?"

"Elukas, kes oli kastis, söör."

"Mismoodi see välja nägi?"

"Vaadake, söör, seda ei oska ma täpselt öelda," sõnas Morton närviliselt. "Olin seljaga tema poole ja ta oli juba üle poole toa jõudnud, kui ma sinna vaatasin."

"Mis värvi ta oli?" küsis Saunders. "Kas must?"

"Oi ei, söör, valkjashall. Ta roomas väga naljakal moel edasi, söör. Mulle tundub, et tal ei olnud saba."

"Ja mida sa siis tegid?"

"Üritasin teda kinni püüda, aga sellest ei tulnud midagi välja. Panin rotilõksud üles ja hoidsin raamatukogu ukse kinni. Siis jättis too plika Emma Laidlaw ukse lahti, kui ta koristamas käis, ja loom pääses siis vist põgenema."

"Ja te arvate, et see loom ongi teenijatüdrukuid kohutanud?"

"Tjah, ei, söör, mitte päris. Nad ütlesid, et nad - andke andeks, söör - nägid kätt. Emma astus trepijalami juures sellele ükskord peale. Ta pidas seda siis pooleldi külmavõetud konnaks, mis oli küll valget värvi. Ja siis küüris Parfit nõudepesuruumis nõusid, võttis käed veest välja ja hakkas neid hajameelselt käterätikusse kuivatama, kui ta avastas, et kuivatab veel kellegi kätt, ainult et see oli tema omast külmem."

"Milline tobedus!" hüüatas Saunders.

"Täpipealt, söör; just seda ma talle ütlesingi; aga ta ajas ikka muudkui oma joru."

"Sa ei usu seda kõike ometi tõsiselt?" küsis Eustace järsult ülemteenri poole pöördudes.

"Mina, söör? Oi ei, söör! Mina pole midagi näinud."

"Ja kuulnud ka mitte?"

"Tjah, söör, kui te just teada tahate, siis helisevad kellad tõesti vahel veidralt ja kui me vaatama läheme, siis pole seal kedagi; ja kui me majas ringi käime, et aknakatted ööseks ette tõmmata, siis on tihtipeale keegi meist ette jõudnud. Aga nagu ma proua Merritile kogu aeg räägin, oskab üks noor ahv igasuguseid imetrikke teha ja me kõik teame, et härra Borlsoveril on majas olnud hulk veidraid loomi."

"Väga hea, Morton, võid minna."

"Mida sa sellest kõigest arvad?" küsis Saunders kui nad olid omapead jäänud. "Ma mõtlen seda kirja, mille sa tema jutu järgi kirjutasid."

"Oh, sellega on lugu väga lihtne," vastas Eustace. "Kas näed, millisele paberile see on kirjutatud? Ma ei kasuta seda juba aastaid, kuid tolles vanas puldis olid paar üksikut lehte ja ümbrikku alles. Me jätsime kasti kaane kinni kruvimata, kui me selle luku taha panime. Käsi pääses välja, leidis pliiatsi, kirjutas sedeli valmis ja torkas läbi pilu põrandale, kust Morton selle leidis."

"Aga see käsi ei saanud ju kirjutada!"

"Kas tõesti? Sa pole näinud, mida ta suudab." Ja Eustace rääkis Saundersile lähemalt sellest, mis oli Eastbourne'is juhtunud.

"Hüva," sõnas Saunders, "sellisel juhul on vähemalt testamendile seletus olemas. Selle kirja kirjutas käsi su advokaadile sinu onu teadmata ja pärandas ennast ise sulle. Sinu onul polnud sellest õrna aimugi. Tundub siiski, et ta oma automaatkirjutamisest midagi teadis ja et ta kartis seda."

"Kui see pole minu onu, kes see siis on?"

"Küllap ütleksid mõned selle kohta, et mõni kehast ilma jäänud vaim pani sinu onu tema jaoks väikest keha välja õpetama ja ette valmistama. Nüüd on ta sellesse väikesse kehasse asunud ja elab oma elu."

"Mida me siis teeme?"

"Hoiame silmad lahti," ütles Saunders, "ja üritame ta kinni nabida. Kui see meil ei õnnestu, siis tuleb oodata, kuni tal vedru ükskord maha käib. Ta on ju lihast ja verest ega saa igavesti elada."

"Ma tean, mida teha," ütles Eustace. "Kui mul õnnestuks see välja meelitada, ässitaksin ma sellele koerad kallale."

Ta rääkis oma mõttest Saundersile.

"See on pagana hea mõte," lausus too, "aga me ei hakka ootama, kuni ta ükskord suvatseb õue minna. Toome koerad siia. Meil on kaks terjerit ja majahoidja iiri krants, kes ründab rotte nagu välk."

Nad tõid koerad majja ja majahoidja krants näris sussid katki ja terjerid paiskasid Mortoni jalust, kui too lauda kattis, kuid kõik kolm olid teretulnud. Ka võltsturvalisus on etem kui täielik kaitsmatusetunne.

Kaks nädalat möödus vahejuhtumiteta. Siis püüti käsi kinni, kuid seda ei teinud mitte koerad, vaid proua Merriti hall papagoi. Tollel linnul oli kombeks ära kiskuda klambreid, mis tema seemne- ja veenõusid paigas hoidsid, ning läbi puuri küljeavade plehku panna. Vabadusse pääsenult ei ilmutanud Peter mingit tahtmist oma puuri naasta ja oli tihti mitu päeva majas valla. Nüüd, pärast kuut puuris veedetud nädalat, oli Peter taas leiutanud uue mooduse riivide vallapäästmiseks ja tegi tutvust mustriliste kardinatihnikutega ning laulis karniisilt vabadusele kiidulaule.

"Pole mõtet teda püüdma hakata," ütles Eustace proua Merritile, kui too ühel hilisel pärastlõunal treppredeliga tema kabinetti tuli. "Jätke Peter parem rahule. Sundige ta näljaga alistuma, proua Merrit, ja ärge jätke tema jaoks välja banaane ega seemneid. Teil on liiga õrn süda."

"Tjah, söör, praegu näikse ta seal ülal väljaspool käeulatust olevat; nii et kui teil pole midagi selle vastu, et ma ukse pärast teid kinni panen, söör, siis toon tema puuri õhtul siia ja panen sinna tüki liha. Talle meeldib liha hirmsat moodi, ehkki see paneb ta oma sulgi välja kitkuma ja neid lutsima..."

"Olgu pealegi, proua Merrit," lausus Eustace kirjutamisse süvenenult,"te võite minna; küll ma linnul silma peal hoian."

Veidi aega valitses toas vaikus.

"Süga vaest Peterit," ütles lind, "süga vaest Peterit!"

"Vait, sa vastik lind!"

"Vaene vana Peter! Süga vaest Peterit, palun!"

"Pigem keeran sul kaela kahekorra, kui ma su kätte saan." Eustace tõstis pilgu karniisile ja nägi seal kätt, mis kolme sõrmega konksu küljes rippus ning sügas neljanda sõrmega aeglaselt papagoi pead. Eustace jooksis kella juurde ja vajutas ägedalt nupule; seejärel tormas ta üle toa akna juurde, mille ta pauguga sulges. Sellest kohkunud papagoi saputas tiibu ja kui ta lendu tõusis, haarasid käe sõrmed tal kõrist. Peter kisendas kiledalt ja laperdas üle toa, tiireldes järjest kahanevates ringides, tema külge klammerdunud raskus teda alla rõhumas. Viimaks langes lind maha ja Eustace nägi, kuidas sõrmed ja suled sasipuntrana põrandal veerlesid. Heitlus vaibus järsku, kui pöial ja nimetissõrm kaela pigistasid; linnu silmad pöördusid pahupidi ja kostis nõrk poollämbunud krugin. Enne, kui sõrmed jõudsid oma haarde vallandada, oli Eustace neist aga omakorda kinni haaranud.

"Saada härra Saunders siia," käskis ta kella peale kohale tulnud teenijatüdrukut. "Ütle talle, et mul on teda jalamaid tarvis."

Seejärel läks ta käega kaminatule juurde. Üle käeselja, mida linnu nokk oli rebestanud, jooksis sakiline jutt, kuid haavast ei tulnud tilkagi verd. Eustace täheldas jälestusega, et küüned olid pikaks kasvanud ja värvituks muutunud.

"Põletan selle ilguse ära," lausus ta. Kuid ta ei suutnud seda ära põletada. Ta üritas seda leekidesse heita, kuid tema käed keeldusid seda tegemast otsekui kammitseks neid mingi ürgne tunne. Saunders leidis ta kaamelt ning ebalevalt, käsi endistviisi kõvasti pihku surutud.

"Sain ta viimaks kätte," sõnas Eustace võidukal häälel.

"Hüva, vaatame seda õige lähemalt."

"Mitte enne, kui ta kinni on. Too mulle paar naela ja haamer ja mõni lauajupp."

"Saad sa teda ikka kinni hoitud?"

"Jah, ta on päris lõtv; küllap kurnas kähmlus vaese Peteriga ta ära."

"Ja mida sa nüüd teha kavatsed?" küsis Saunders, kui ta oli nõutud asjadega tagasi jõudnud.

"Kõigepealt löö ta naelaga kinni, et ta põgenema ei pääseks. Siis on meil aega teda lähemalt uurida."

"Tee seda ise," ütles Saunders. "Mul pole midagi selle vastu, et sind vahetevahel aidata, kui sul merisead käsil on, osalt sellepärast, et ma ei karda merisea kättemaksu. See siin on midagi muud."

"Oh sa poiss," itsitas ta hüsteeriliselt, "sa vaata vaid!" Sest käsi väänles piinarikastes krampides, vingerdades ja vongeldes naela otsas nagu vihmauss konksu küljes.

"Hüva," sõnas Saunders, "sellega on nüüd asi kombes. Jätan su asja uurima."

"Ära mine, taeva nimel! Kata see kinni, mees, kata see kinni! Viska talle riie peale! Võta!" Eustace rabas toolileenilt katteriide ja mässis selle ümber lauajupi. "Võta nüüd mul taskust võtmed ja tee seif lahti. Loobi muud asjad sealt välja. Oh jumal, see keerab ennast jubedalt sõlme! Tee uks kähku lahti!" Ta viskas jubetise seifi ja virutas ukse pauguga kinni.

"Me hoiame seda seal senikaua, kuni see sureb," ütles ta. "Põlegu ma põrgutules, kui ma peaksin seda seifiust veel kunagi avama!"

Proua Merrit lahkus kuu lõpul. Tema järeltulija, proua Handyside, osutus teenijate kantseldamisel temast edukamaks. Kohe uude ametisse asudes teatas ta, et ei salli mingeid lobajutte ja keelepeks hääbus peagi.

"Ma ei imestaks, kui Eustace ühel ilusal päeval abielluks," ütles Saunders. "Noh, minu poolest ei ole sellega küll kiiret. Ma tunnen teda piisavalt hästi, et tulevasele proua Borlsoverile meeltmööda olla."

Eustace ei võtnud küll oma onu nõu kuulda ega abiellunud, kuid vähemalt polnud ta enam nõnda morn ja võttis sagedamini osa kohalikust seltsielust.

Siis juhtus see murdvargus. Räägiti, et röövlid olid tunginud majja observatooriumi kaudu. Õigupoolest oli tegu pelga röövkatsega, sest neil õnnestus ära viia vaid mõned nõud sahvrist. Seif kabinetis leiti küll avatult ja tühjalt, kuid nagu härra Borlsover politseiinspektorile kinnitas, ei olnud ta selles midagi väärtuslikku hoidnud.

"Teil vedas, et te nii kergelt pääsesite," vastas inspektor. "Jälgede põhjal ütleksin ma, et nad olid kogenud sissemurdjad. Ilmselt kohutas miski nad ära, kui nad olid oma tööga alles pihta hakkamas."

"Jah," vastas Eustace, "mul vedas vist tõesti."

"Ma ei kahtle põrmugi," sõnas inspektor, "et me suudame nende isikud kindlaks teha. Nagu ma ütlesin, on nad sellel alal vanad tegijad. Seda näitab viis, kuidas nad sisse pääsesid ja seifi avasid. Kuid mind paneb hämmastama üks pisiasi. Üks neist oli nõnda ettevaatamatu, et ei kandnud kindaid, ja ma lihtsalt ei taipa, mis tal õieti arus oli. Olen avastanud tema sõrmejälgi kõigi alumise korruse tubade aknalaudadelt ja need on väga selged."

"Parema või vasaku käe või mõlema?" küsis Eustace.

"Oo, kõik parema. See ongi naljakas. Ta pidi olema hulljulge vennike ja ma kaldun arvama, et tema kirjutas ka selle." Inspektor võttis taskust paberilehe. "Ta kirjutas järgmist: "Ma pääsesin välja, Eustace Borlsover, kuid ma tulen varsti tagasi." Küllap mõni hiljuti põgenenud vang. Seda hõlpsam on meil ta jälile jõuda. Kas see käekiri on teile tuttav, söör?"

"Ei," vastas Eustace. "See pole ühegi mu tuttava käekiri."

"Mina enam kauemaks siia ei jää," sõnas ta Saundersile õhtueine ajal. "Viimased kuus kuud möödusid paremini kui ma seda lootsin, kuid ma ei taha seda olevust enam mingil juhul näha. Sõidan täna pärast lõunat linna. Las Morton paneb mu asjad valmis ja sina tuled mulle ülehomseks autoga Brightonisse järele. Ja võta nende kahe artikli korrektuur kaasa. Vaatame need koos läbi."

"Kui kauaks sa ära jääda kavatsed?"

"Ma ei oska täpselt öelda, kuid ole pikemaks äraolekuks valmis. Me oleme suvi läbi üsna kõvasti tööd teinud ja ma vajan ükskord ometi ka puhkust. Panen Brightonis meile toad kinni. Sa võiksid Hitchinis vahepeatuse teha. Saadan sulle sinna "Krooni" telegrammi ja teatan oma aadressi Brightonis."

Maja, mille Eustace Brightonis välja valis, asus terrassil. Ta oli seal varemgi peatunud. Seda pidas tema vana kolledzhiteener, diskreetselt sõnaaher mees, kellel oli partneriks suurepärane kokk. Eustace'i ruumid asusid esimesel korrusel. Mõlemad magamistoad paiknesid tagaküljel ja olid omavahel ühenduses. "Saunders saab endale väiksema, kuigi ainult seal on kamin," sõnas ta. "Mina jätan endale suurema, sest sellest pääseb otse vannituppa. Huvitav, mis ajaks ta kohale jõuab."

Saunders saabus seitsme ajal, läbikülmunud ja turris ja räpane. "Teeme söögitoa kaminasse tule," sõnas Eustace, "ja sööme siis õhtust. Kuidas tee oli?"

"Jõle. Paksult porine ja terve päev puhus metsikult külm tuul. Ja see on juulikuu. Vana hea Inglismaa!"

"Jah," vastas Eustace. "Minu meelest võiksime me vana hea Inglismaa paariks kuuks hoopistükkis maha jätta."

Nad läksid varsti peale keskööd oma magamistubadesse ning asusid asju lahti pakkima.

"Sellise suure karusnahkse voodriga mantlis ei tohiks sul küll külm olla, Saunders," lausus Eustace. "Ma vaatan, et sa hoolitsed enda eest päris hästi. Ja need kindad. Kellel küll nendega külm hakata võiks?"

"Paraku on need auto juhtimiseks liiga kohmakad. Proovi neid kätte, siis näed." Saunders viskas kindad üle ukse Eustace'i voodile ja jätkas lahtipakkimist. Mõni hetk hiljem kuulis ta kiledat õuduskarjatust. "Oh jumal," kuulis ta, "see on kindasse pugenud! Kähku, Saunders, kähku!" Seejärel kostis kõva matsatus. Eustace oli kinda eemale virutanud. "Ma viskasin selle vannituppa," hingeldas ta, "see lendas vastu seina ja kukkus vanni. Tule nüüd, kui sust abi on."

Saunders kiikas üle vanni ääre. Seal see oligi, sakiline auk keskpaigas. Käsi roomas vaarudes ringi, üritas libedatest servadest üles ronida ja vajus iga kord abitult tagasi.

"Püsi siin," ütles Saunders. "Ma teen ühe karbi tühjaks ja topime selle sinna sisse. Senikaua see vannist välja ei pääse."

"Pääseb küll," kisendas Eustace. "See pääseb kohe välja; see ronib mööda korgiketti üles. Katsu vaid, sa räpane lojus! Tule tagasi, Saunders, see läheb mul käest minema. Ma ei saa seda kinni hoitud, see on üleni libe. Kuradi küüned! Pane aken kinni, sa idioot! See pääses välja!" Kuuldus, kuidas miski alla kõvale kivisillutisele langes ja Eustace vajus minestanult kokku.

"Ma ei oska midagi täpsemat öelda," sõnas arst Saundersile. "Võin vaid oletada, et härra Borlsover on läbi elanud tugeva närvivapustuse. Saadaksin meelsasti kellegi teile appi teda põetama. Ja ärge jätke teda üksi pimedasse, nagu ta ahastavalt nõuab. Teie asemel hoiaksin ma tuld öö läbi põlemas. Kuid ta peab rohkem värsket õhku saama. See, et ta ei luba aknaid avada, on lihtsalt absurdne."

Eustace keeldus enda juurde laskmast kedagi peale Saundersi. "Ma ei taha siia mingit abilist," sõnas ta. "Nad toimetaksid selle kuidagimoodi vargsi sisse. Olen selles kindel."

"Ära muretse, vanapoiss. See lugu ei saa lõpmatuseni kesta. Sa tead, et ma nägin seda kätt seekord sama hästi kui sinagi. See polnud enam pooltki nii kõbus. Ta ei ela enam kaua, eriti pärast sellist kukkumist. Kuulsin oma kõrvaga, kuidas ta sillutisele prantsatas. Niipea kui sa oled veidi kosunud, sõidame siit ära, ja mitte kottide ja kohvritega, vaid ainult seljariietega, nii et ta ei saa ennast kuhugi peita. Niimoodi saame tast lahti. Me ei jäta kellelegi oma aadressi ega lase endale mingeid pakke järele saata. Pea püsti, Eustace! Paari päeva pärast oled sa teeleminekuks küllalt terve."

"Mida ma teinud olen?" küsis Eustace. "Miks see mind kogu aeg jälitab? Ma pole teistest halvem. Ma pole sinust halvem, Saunders; sa tead seda. Sina olid seotud tolle räpase äriga San Diegos ja sellest on möödas juba viisteist aastat."

"Loomulikult pole asi selles," kostis Saunders. "Me elame kahekümnendal sajandil ja isegi pastorid on loobunud mõttest, et inimest jälitavad ta vanad patud. Enne, kui sa selle käe raamatukogus kinni püüdsid, oli see lihtsalt täis õelust - sinu ja kogu inimkonna vastu. Pärast seda, kui sa temast naela läbi kihutasid, unustas see loomulikult kõik teised ja keskendas kogu tähelepanu sinule. Nojah, ta oli seal seifis kinni kuus kuud. Piisav aeg kättemaksu haudumiseks."

Eustace Borlsover keeldus oma toast lahkumast, kuid ta leidis, et Saundersi ideel Brightonist vargsi kaduda oli oma iva. Ta hakkas kärmelt kosuma.

"Esimesel septembril sõidame siit minema," ütles ta.

31. augusti õhtu oli rammestavalt lämbe. Ehkki keskpäeval olid kõik aknad pärani lahti tehtud, suleti need tunnike enne videviku saabumist. Proua Prince ei imestanud juba enam ammu esimese korruse härraste veidrate kommete üle. Varsti pärast nende saabumist oli tal kästud mõlema magamistoa paksud kardinad alla võtta ja päev-päevalt võtsid toad järjest lagedama ilme.

"Härra Borlsover ei salli tube, mis tolmu koguvad," oli Saunders vabanduseks toonud. "Talle meeldib, kui kõik nurgad kenasti näha on."

"Kas ma ei võiks akent veidigi paotada?" küsis ta Eustace'ilt tol õhtul. "Me küpseme siia elusalt ära."

"Ei, jäta see heaga rahule. Me pole mõned internaadipreilid hügieenikursuselt. Võta malelaud välja."

Nad istusid maha ja hakkasid mängima. Kella kümne ajal tuli proua Prince uksele, sedel käes. "Vabandage, et ma seda varem ei toonud," sõnas ta, "aga see oli kirjakasti jäetud."

"Tee see lahti, Saunders, ja vaata, kas sellele on vaja vastata."

Kiri oli väga napp. Polnud ei aadressi ega allkirja.

"Kas kell üksteist täna õhtul sobib meie viimaseks kohtumiseks?"

"Kellelt see on?" küsis Borlosver.

"See on mulle," ütles Saunders. "Ma ei vasta, proua Prince," ja ta pistis sedeli taskusse.

"Arve rätsepalt; ju ta sai haisu ninna, et me ära sõidame."

See oli peenike vale ja Eustace ei hakanud rohkem midagi pärima. Nad mängisid edasi.

Saunders kuulis, kuidas vanaaegne kell ukse taga trepimademel nohinal sekundeid tiksus ja paukudes veerandtunde lõi.

"Tuld," sõnas Eustace. Kell lõi üksteist. Samal hetkel kõlas nõrk koputus uksele; see tundus kostvat alumiselt tahvlilt.

"Kes seal on?" küsis Eustace.

Vastust ei tulnud.

"Kas see olete teie, proua Prince?"

"Ta on ülakorrusel," sõnas Saunders. "Ma kuulen, kuidas ta oma toas ringi käib."

"Siis keera uks lukku ja lükka riiv ka ette. Sinu käik, Saunders."

Kuni Saunders istus, pilk malelaual, astus Eustace üle toa akna juurde ja kontrollis aknariivid üle. Sama tegi ta ka Saundersi toas ja vannitoas.

"Kuule, Saunders," sõnas ta, "ära mõtle terve öö oma käiku. Ma jõudsin vahepeal juba sigareti ära tõmmata. Sul on tegelikult ainult üks võimalus. Mis see oli?"

"Tuul toksib paju vastu akent. Nõndaks, nüüd sinu käik, Eustace."

"See polnud mingi paju, sa idioot! Keegi koputas vastu akent." Eustace tõmbas aknakatte üles. Teisel pool klaasi klammerdus aknalaua külge käsi.

"Mis tal sõrmede vahel on?"

"Taskunuga. Ta üritab noateraga riivi lahti lükata."

"Proovigu pealegi," vastas Eustace. "Need riivid on allakeeratavad; niimoodi neid küll lahti ei saa. Igatahes tõmbame katted ette. Sinu käik, Saunders."

Kuid Saunders ei suutnud enam kuidagi mängule keskenduda. Ta ei mõistnud Eustace'i, kes näis ühtäkki kogu oma hirmu kaotanud olevat. "Kuidas oleks ühe väikese veiniga?" küsis ta. "Sa paistad jumala rahulik olevat, kuid ma ei häbene tunnistamast, et ma olen pagana ähmi täis."

"Ilmaaegu. Selles käes pole midagi üleloomulikku, Saunders. Ma pean silmas seda, et see allub ilmselt aja ja ruumi seadustele. See pole midagi säärast, mis haihtuks hõredas õhus või imbuks läbi tammepuust uste. Ja kuna see on nii, siis ei lase me teda lihtsalt siia sisse. Hommikul teeme siit minekut. Olen lõpuks ometi oma hirmust jagu saanud. Kalla oma klaas täis, mees! Kõik aknad on kinni kaetud, uks lukus ja riivis. Sinu terviseks, onu Adrian! Joo, mees! Mida sa veel ootad?"

Saunders seisis, klaas pooleldi tõstetud käes. "Ta võib sisse pääseda," sõnas ta kähedalt, "ta võib sisse pääseda! Me unustasime ühe asja. Minu toas on kamin. Ta tuleb korstna kaudu sisse."

"Kähku!" ütles Eustace, kui nad teise tuppa tormasid. "Me ei või hetkegi kaotada. Mida me teha saame? Süütame kaminasse tule, Saunders. Anna mulle kähku tikud!"

"Need on vist teises toas. Kohe toon."

"Jumala pärast, tee kähku, mees! Vaata raamaturiiulile! Vaata vannituppa! Olgu, tule ja seisa siin; ma otsin ise."

"Tee rutem!" hõikas Saunders. "Ma kuulen midagi!"

"Siis võta oma voodilt lina ja topi see korstnasse. Ahaa, siin ongi üks tikk!" Eustace oli viimaks leidnud ühe põrandaprakku kukkunud tiku.

"Kas puud on valmis pandud? Hüva, kuid need ei pruugi põlema minna. Ahaa - õli sellest vanast petrooleumilambist ja see vatitükk. Nüüd kähku tikk põlema! Tõmba lina eest ära, lollpea! Seda pole meil enam tarvis."

Koldest kõlas kõva mühin, kui leegid üles kerkisid. Saunders oli lina äravõtmisega sekundi murdosa võrra hiljaks jäänud. See oli õliseks saanud ja võttis nüüd samuti tuld.

"Kogu maja läheb põlema!" karjus Eustace, üritades leeke tekiga summutada. "See ei aita! Ma ei saa sellest jagu. Tee uks lahti, Saunders, ja kutsu abi."

Saunders jooksis ukse juurde ja pusis riivide kallal. Võti tõrkus keeramast. "Kiiresti," karjus Eustace, "või mul läheb siin liiga palavaks." Viimaks võti pöördus. Saunders vaatas hetkeks tagasi. Ta ei olnud küll hiljem enam päris kindel, mida ta õieti nägi, kuid talle tundus, nagu oleks midagi musta ja narmendavat aeglaselt, väga aeglaselt leegimöllust Eustace Borlsoveri poole roninud. Korraks mõtles ta sõbra juurde tagasi minna, kuid tule ragin ja lõhn sundisid ta koridori jooksma ning karjuma: "Tuli! Tuli!" Ta tormas telefoni juurde, et abi kutsuda, ja siis tagasi vannituppa - ta oleks pidanud kohe selle peale tulema - vee järele. Kui ta magamistuppa sööstis, kõlas õuduskarje, mis äkitselt katkes, ja seejärel raske kukkumismütsatus.

Selline on lugu, mida ma kuulsin mitmel laupäeva õhtul järjepanu agulikooli matemaatika vanemõpetajalt. Nimelt on Saunders pidanud endale elatist teenima viisil, mis ei vasta tema vaimuannetele kaugeltki mitte niivõrd kui ta varasem elulaad. Olin juhuslikult maininud Adrian Borlsoveri nime ja tookord imeks pannud, miks Saunders nii järsult jutu mujale viis. Nädal hiljem hakkas Saunders mulle ääri-veeri oma lugu jutustama; üsna ettevaatlikult, mida ma hästi mõistsin, sest ta tahtis varjata mitte ainult omaenda, vaid ka oma surnud sõbra äpardusi.

Traagilisest lõpplahendusest ei tahtnud ta algul üldse rääkida ja ainult vähehaaval õnnestus mul kokku klapitada eeltoodud jutustus.

Saunders ei kippunud mingeid erilisi oletusi tegema. Ükskord arvas ta, et tolles sõrmilises elukas pesitses Sigismund Borlsoveri, kaheksateistkümnendal sajandil elanud kurikuulsa Borlsoveri vaim, kes legendi järgi olevat ehitanud järve kaldale inetu paganliku templi ja pidanud seal palvusi. Teinekord jälle arvas Saunders, et too vaim kuulus mehele, kes oli kunagi olnud Eustace'i laboratooriumis assistent; "tumedapäine kiuslik väike tõbras", sõnas ta, "kes suri oma arsti needes, sest too sell ei suutnud teda elus hoida, kuni ta Borlsoveriga mõned mustad arved ära klaarib."

Pole peaaegu mingeid otseseid tõendeid, mis Saundersi juttu kinnitada võiksid. Kõik jutustuses mainitud kirjad olid hävinud, välja arvatud viimane sedel, mille Eustace sai, või õieti oleks pidanud saama, kui Saunders poleks seda endale jätnud. Seda olen ma oma silmaga näinud. Selle käekiri oli hõre ja raskesti loetav ning kahtlemata kuulus see vanale mehele.